Ma elan üksi kahetoalises korteris… Lapsed käisid harva külas, aga kui ma haiglas olin, hakkasid nad ühtäkki peaaegu iga päev külastama. Ma olin rõõmus, kuni juhuslikult kuulsin nende vestlust…

Naine suri viis aastat tagasi. Me elasime koos üle neljakümne aasta ja pärast tema lahkumist jäin ma meie korterisse üksinda. Korter on tavaline, kahetoaline, vana maja. Siin lõhnab veel tema parfüümi järele, siin ripub endiselt tema hommikumantel, mida ma ei julge eemaldada. Mõnikord tundub öösel, et ta astub kohe tuppa ja ütleb: «Miks sa jälle ärkvel oled?»

Meil on kaks last — poeg ja tütar. Nad elavad juba ammu eraldi. Poeg elab teises linnaosas, tütar üldse maakonnas. Varem käisid nad harva külas, helistasid pühade ajal. Ma olin sellega harjunud. Ma olen vana, mul pole palju vaja. Kõndin kuidagi ise poodi, valmistan endale süüa, suhtlen vahel naabritega maja ees.

Pool aastat tagasi algasid mul terviseprobleemid. Vererõhk, süda, jalad lähevad tugevalt paiste. Sattusin haiglasse. Arstid ütlesid, et see on juba vanuseline. Olin haiglas üle kahe nädala. Ja just siis hakkasid lapsed ühtäkki mind sageli külastama.

Alguses olin ma rõõmus. Poeg käis iga päev, tõi alati midagi maitsvat. Tütar helistas õhtuti, muretses, kuidas ma end tunnen.

Ma mõtlesin endamisi: «Näed, ikka armastavad, mäletavad, hoolivad. Võib-olla kartsid, et kaotavad mind.» Mind valdasid isegi pisarad rõõmust.

Aga ühel õhtul, kui ma palatis lamasin, ärkasin üles, sest nad vaidlesid koridoris. Nad arvasid, et ma magan.

Poeg ütles:
— Peab juba otsustama, kellele korter jääb. Ta nagunii varsti…
Tütar katkestas järsult:
— Kõigepealt suvila. Sina ise ütlesid, et sul on seda rohkem vaja. Korteri jagame pooleks.

Ma lamasin liikumatult. Vaatasin lakke ja kuulasin. Mul süda puperdas nii, et ma arvasin, et saan südameinfarkti. Mul hakkas nii valus, sees kõik külmus. Ja mind valdas mingi kummaline häbitunne. Enese pärast. Et olen sellised lapsed kasvatanud, kes juba su eluajal jagavad sinu vara. Olen terve elu töötanud, peret toitnud, ehitanud, kogunud, remontinud, aga lõpuks taandub kõik sellele, kes mida saab.

Järgmisel päeval teesklesin, et ma ei kuulnud midagi. Poeg naeratas, tütar silitas mu kätt. Noogutasin, vastasin, aga sees kõik tõmbus kokku solvumise pärast.

Kui mind välja kirjutati, viis tütar mind autoga koju ja alustas vestlust:
— Isa, räägime sinu testamendist. Et hiljem poleks arusaamatusi.

Ma astusin vaikselt autost välja ja läksin koju, ütlemata sõnagi. Sisenesin oma korterisse, istusin esikus toolile ja mõtlesin: «Kas ma tõesti olen nende jaoks nüüd ainult korter ja suvila?»

Ma tean, et mu lapsed pole halvad. Neil on oma elu, mured, pered. Aga kui valus on mõista, et lõpuks peetakse sind mitte inimeseks, vaid varaks.

Sellest ajast peale olen lõpetanud neile helistamise. Ka nad helistavad ja käivad harva külas. Ma istun kodus, sorteerin vanu fotosid. Siin naine naeratab suvilas aias, siin poeg esimeses klassis, siin tütar juba lõpetamas. Kõik see oli kord elus ja nii kallis. Aga nüüd on jäänud ainult albumitesse.

Vahel mõtlen: äkki kirjutaks üldse kogu pärandi heategevusele üle. Las paremad saavad kasu, kui et oma lapsed hakkavad tülitsema. Aga mul ei tõuse käsi — need on ikkagi minu lapsed. Kuidas ka ei oleks, ma armastan neid väga. 

Teate, kõige hirmsam pole mitte üksindus. Kõige hirmsam on see, kui sinu lähedased on kõrval, aga vaatad neile otsa ja mõistad: nad ei mõtle sinule, vaid sinu pärandile.

Ja ma tahaksin teilt küsida: kuidas teie minu asemel käituksite — kas teeksite testamendi varakult, et vältida tülisid, või jätaksite kõik nii nagu on ja loodaksite laste südametunnistuse peale?