Ma ei tea, kas mul kunagi õnnestub taastada seda, mis minu ja ema vahel katkes. Aga ma ikka veel proovin…

Minu nimi on Kairi, olen 53-aastane ja elan Viljandis. Töötan linna keskel asuvas raamatupoes, mul on kaks täiskasvanud last, ja veel hiljuti arvasin, et teen kõik, mis suudan, et elu oleks tasakaalus.

Aga ma eksisin.

Tänaseks kannan endas valu, mida ma ei tea, kas kunagi suudan endale andestada. See on vaikne sõlm rinnus, mis ei kao kuhugi. Haav, mis avanes, kui mu oma ema otsustas, et ma ei hooli temast piisavalt.

Ja seetõttu… ta lahkus. Üksi. Hooldekodusse.

Minu ema, proua Heljo, on nüüd 82-aastane. Ta on terve elu olnud tugev ja väärikas naine – selline, kes ärkas esimesena, et kõigile kohvi teha, isegi kui ta ise tundis end väsinuna. Ta oli mulle alati toeks, eeskujuks, pelgupaigaks. Pärast isa surma jäi ta üksinda elama oma korterisse.

Ma külastasin teda igal nädalavahetusel. Alati. Ilma eranditeta.

Mõnikord koos lastega, mõnikord üksi. Viisin talle puuvilju, tema lemmikpagaritooteid, aitasin ravimitega, rääkisime tööst, elust, seriaalidest.

Võib-olla polnud see palju… aga see oli siiras.

Ja äkki – teda polnud enam.

Nagu alati, sõitsin pühapäeval tema juurde ja leidsin tühja korteri. Laual oli märkus.

Märkus.

Ta oli kirjutanud, et lahkus omal soovil hooldekodusse. Et ta ei taha mind segada. Et ta mõistab – mul on oma elu. Et tal on valus tunda end koormana.

Mu jalad läksid nõrgaks. Tuli häbi. Viha. Valu.

Kuidas ta võis nii mõelda? Millal ma jäin hiljaks?

Sõitsin otse hooldekodusse. Leidsin ta diivanil istumas – hoolitsetud, teiste seas… aga tema pilk oli kaugel. Ta naeratas mind nähes, aga tema silmad…

Need polnud enam samad silmad.

Püüdsin rääkida. Ütlesin, et ta ei ole kunagi olnud koorem, et tahan teda enda lähedal hoida. Aga ta noogutas ainult vaikselt. Nagu oleks ta seesmiselt uksed sulgenud.

Sellest ajast saati külastan teda 2–3 korda nädalas. Püüan veel rohkem. Aga midagi meie vahel on katki.

Ja see murdumine saadab mind iga päev.

Mõnikord ärkan öösel mõttega:
Kas olin tõesti nii pime? Nii hõivatud? Nii kaugel?

Ma tean, et ma polnud ideaalne. Töö, lapsed, igapäevaelu neelasid mu. Aga ma arvasin alati, et ta teab, kui väga ma teda armastan.

Nüüd… ma pole enam kindel.

See on kõige valusam kogemus mu elus. Sest tagasi minna ei saa. Sest kuigi ta on veel elus, midagi meie vahel vaikis sel päeval jäädavalt.

Ja kuigi ma väga püüan seda parandada, ma ei tea, kas see kunagi õnnestub.

Ma ei tea, kas mul kunagi õnnestub taastada seda, mis minu ja ema vahel katkes. Aga ma ikka veel proovin.

Mida teie teeksite minu asemel? Kuidas käituda sellises olukorras? Teie nõuanded tähendaksid mulle väga palju.