Ma ei tahtnud varjupaigast koera võtta, aga ta päästis mind enne, kui ma sellest aru sain

Ma ei saa öelda, et oleksin kunagi olnud “koerainimene”. Pigem vastupidi — ma olen alati arvanud, et koerad nõuavad liiga palju aega, tähelepanu ja kiindumust. Pärast abikaasa surma jäin ma üksi suurde, vaikusesse majja, ja mulle tundus, et vaikus on see, mida ma vajan. Ei müra, ei liigseid muresid.

Ühel päeval meelitas sõber mind kaasa varjupaika — ta kavatses võtta endale kassipoja. Me lihtsalt läksime “vaatama”. Ma kõndisin mööda koridore puuridest mööda ja püüdsin nendele olenditele mitte silma vaadata. Tundus, et kui ma peatun kasvõi sekundiks — ma ei suuda lahkuda.

Ja siis ühes puuris nägin ma teda. Keskmise suurusega krants, naljaka valge laiguga rinnal. Ta ei hüpanud, ei kraapinud ust ega haukunud. Lihtsalt istus ja vaatas mulle otsa. Ja tema pilgus oli midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna. Justkui oleks ta mind juba tundnud.

— Kas sa tahad teda hoida? — küsis varjupaiga töötaja. — Ta on väga rahulik. Ta nimi on Emi.

Ma keeldusin. Peaaegu hirmunult. Kuid õhtul ei saanud ma seda pilku peast välja. See oli soe, rahulik ja… vajav.

Kaks päeva hiljem läksin tagasi. Ja ütlesin: “Ma võtan ta. Ainult natukeseks. Proovime.”

Sellest päevast alates algas meie “natukene”, mis on kestnud juba üle kahe aasta.

Esialgu oli Emi tõesti vaikne. Justkui oleks ta tundnud minu haprust. Ei tüüdand, ei haukunud, lihtsalt oli kõrval. Igal hommikul heitis ta vaikselt voodi kõrvale ja kui ma nutsin — pani oma pea mulle põlvedele.

Kuu aja pärast tahtsin esimest korda pärast pikka aega õue minna — lihtsalt, et teda jalutada. Siis hakkasime jalutama pargis, ja siis hakkasin ma tervitama inimesi, keda ma varem isegi ei märganud.

Ühel päeval jäin ma magama, unustades pliidi välja lülitada. Emi hakkas haukuma. Algul vaikselt, siis üha valjemalt, kuni ta mind kööki tõi. Siis ma mõistsin: ta päästis mind. Juba mitte esimest korda. Ainult nüüd — sõna otseses mõttes.

Ma võtsin ta, sest tal oli vaja kodu. Aga tegelikult oli kodu vaja mul. Ja ta andis selle mulle. Mitte seinad, mitte mööbel — vaid soojust. Elu.

Emi ei oska rääkida. Aga tema pilgus on tuhat sõna. Et ta on siin. Et ma pole üksi. Et isegi kõige murtumad südamed saab uuesti lööma panna — vaja on vaid natuke soojust… ja kellegi pea põlvedel.