Ma ei taha abielluda, sest ma ei vaja vanaduses lisaprobleeme

Ma olen juba kaks aastat elanud mehega, kes tahab meie suhet ametlikult kinnitada, aga mina seda ei soovi. Täpsemalt, ma ei näe selles mõtet. Mul on esimesest abielust lapsed ja tal samuti. Elu on pikk, kuid see lõpeb kunagi ja siis algab pärandiga seotud segadus, mida ma ei taha. Nii on kõik selge, kes mida saab.

Marekiga elame juba kaks aastat minu korteris. Olen ammu lahutatud, tema samuti. Mul on tütar, kes õpib ülikoolis, ja poeg, kes on temast kolm aastat vanem. Marekil on kaks tütart esimesest abielust – mõlemad üliõpilased, kes elavad koos tema endise naisega.

Täiskasvanud lapsed ei häiri ei mind ega teda. Marek ei maksa enam elatist, kuid toetab tüdrukuid aeg-ajalt rahaliselt. Mul pole selle vastu midagi – meil on elamiseks piisavalt raha, sest mõlemad töötame ja teenime hästi.

Vanematelt pärisin kolme magamistoaga korteri, kus me praegu elame. Mul on ka suvekodu ja auto, mille ostsin ise. Marekil on samuti auto, aga rohkem mitte midagi. Pärast lahutust andis ta oma osa ühisest korterist tütardele ja hakkas üürikorteris elama. See oli mehelik tegu – ta ei hakanud vara jagama ega püüdnud rohkem endale saada. Minu endine käitus lahutuse ajal palju halvemini.

Kõik on meie vahel hästi, välja arvatud üks vaidlusküsimus – Marek nõuab visalt, et me abielluksime, st registreeriksime oma suhte ametlikult. Aga mina seda ei taha, sest ma ei näe selles mõtet. Meil ei ole enam ühiseid lapsi, varsti tulevad lapselapsed. Milleks mulle need lisapinged?

Pealegi kahtlen, et minu lapsed sellise otsuse heaks kiidaksid. Nad ei ütle minu mehe kohta midagi, austavad minu õigust eraelule, kuigi näen, et Marek neile eriti ei meeldi. Aga kui abielluksin temaga, siis nad seda ilmselt ei mõistaks.

Lisaks elame praegu kolmetoalises korteris. Mul on tütar ja poeg. Ma tahan oodata, kuni tütar saab jalad alla ja hakkab ise raha teenima, et saaksin korteri maha müüa, endale ühetoalise osta ja ülejäänud raha laste vahel jagada, et nad saaksid võtta laenu. Selliseid finants- ja varatehinguid ma abielus olles tegema ei hakka. Ma ei taha, et minu korter muutuks „abielu jooksul omandatud varaks“.

Veel tahan aasta pärast auto välja vahetada. Loomulikult oma raha eest – Mareki abi ei palu ega võta. See ei ole ju ühine külmkapp, mida mõlemad täidavad. Mul on oma auto ja temal oma.

Meil on ühine söögilaud, ta annab aeg-ajalt raha kommunaalmakseteks, teeb mulle armsaid kingitusi ja me käime vahel koos reisimas. See kõik on olemas. Aga muus osas oleme teineteisest rahaliselt sõltumatud. Ma ei uuri, kuhu ta oma raha kulutab, ja tema ei uuri minu kohta.

Kui me koos elama hakkasime, tõi ta üles ühise eelarve teema, kuid ma lõpetasin selle kiiresti. Millisest ühisest eelarvest saab rääkida, kui meie sissetulekud on erinevad ja ta toetab pidevalt ka oma tütardest üliõpilasi? Mina toetan samuti oma tütart, kuid palju harvemini, sest tema püüdleb iseseisvuse poole, mida Mareki tütarde kohta öelda ei saa.

Mulle sobib täielikult selline kooselu, nagu see praegu on. Ma ei mõtle, et ta tahab minult midagi saada – kõik on selge ja arusaadav, ja see on pärast väga valusat lahutust minu jaoks väga oluline.

Marek väidab, et selline samm näitaks usaldust ja tõsist suhet. Ta ütleb, et ei ole enam selles vanuses, et mängida „armastab-ei armasta“. Ausalt öeldes ei tundu see veenev.

Täpselt – me ei ole enam kahekümneaastased, kes usuvad, et tempel passis midagi otsustab, kinnitab või takistab. Mõlemal on see juba olnud. Püüan seda Marekile selgitada, kuid ta kurdab, et ma lihtsalt ei armasta teda.

Mida edasi, seda rohkem rõhub mind tunne, et asi ei ole armastuses. Täiskasvanud mees ei saa adekvaatselt sellist jama rääkida. Ja selle tunde tõttu hakkavad meie suhted halvenema.

See ei tee mind õnnelikuks. Ma armastan seda meest, tahan temaga koos elada elu lõpuni, kuid ei taha tingimusi, kohustusi ega pidevalt tema sõnades ja tegudes teist varjatud tähendust otsida.