Ma ei ole enam sularahaautomaat: kuidas ma lõpetasin oma täiskasvanud laste päästmise

Ma ei ole vaene inimene.

Ma ei ole rikas, kuid olen oma elu jooksul kogunud midagi: enda kodu, suvila, auto ja säästud mustadeks päevadeks. Marijaga — minu naisega — olime alati «sellised vanemad», kes annavad lastele parimat, isegi kui meil endal jääb ainult leivaviil võiga. Aastaid hiljem mõistsin aga, et see ei too alati tänulikkust. Mõnikord lihtsalt harjumust.

Meil on kolm last: Tom, Sofi ja Aleks. Kõik nad on täiskasvanud. Vanim — peaaegu nelikümmend.

Ja ometi on kõik kolm «pidevalt „raskes olukorras“».

Esimesena hakkas minult abi paluma Tom. Noor, ambitsioonikas, kuid alati sama probleem «töö ei sobi, ülemus on idioot, kliendid on tänamatud».
Aitasin tal osta esimese auto, andsin esimese sissemaksu korteri jaoks, hiljem — remonti. Siis naise ravi jaoks. Seejärel — et vahepeal hakkama saada.

Ma andsin. Sest ma olen isa. Sest ma armastan. Sest «kuidas saaks teisiti?»

Sofi — meie printsess. Alati olnud habras, loominguline. Tema abielud purunesid, töökohad ei jäänud kauaks.

— Isa, mul ei ole piisavalt raha üüri jaoks…

— Isa, mul on võlg…

— Issi, sa ju ei jäta mind ometi?..

Ma ei jätnud.

Aleks — noorim. Tundus, et kogu maailm on talle midagi võlgu. Ei tahtnud töötada «kellegi teise heaks», unistas oma ärist. Ma panustasin. Ta ebaõnnestus. Ma panustasin uuesti. Ja jälle. Seejärel — laenude maksmiseks. Seejärel — lihtsalt ülekanded, et «kuidagi elada».

Kui Maria suri, jäin üksinda. Nad tulid matustele.

Ja nädala pärast algasid kõned uuesti. Sofi:

— Isa, ma tean, et sul on raske… aga mul on vaja raha advokaadile.

Tom:

— Isa, sa oled nüüd üksi, su kulud on väiksemad.

Aleks:

— Isa, kui ema oleks elus, oleks ta aidanud.

Ma andsin raha üle. Mitte sest tahtsin. Vaid sest kartsin täiesti üksi jäämist. Vähemalt mingid vestlused. Vähemalt keegi, kes vajab. Vähemalt kellegi «aitäh». Kuigi, ausalt öeldes, keegi ei öelnud seda enam peaaegu üldse.

Minu konto hakkas kiiresti tühjenema. Hakkasin arvestama ostusid. Vähendasin reise. Keeldusin uuest jopest — «miks, vana on veel terve».
Märkasin, et ükski laps ei tunne huvi minu tervise vastu. Ei küsi, kuidas ma magan. Ei kutsu külla. Justkui oleksin muutunud kõigest SMS sõbraks:

«Isa, kas sa aitad taas korra?..»

«Isa, ma maksan pärast kõik tagasi» (ei maksnud kunagi tagasi).

«Isa, sa ju oled meie tugevus».

Ühel õhtul istusin köögis, jõin teed ja äkki mõistsin, et… olen väsinud.

Mitte füüsiliselt.

Mitte vanuse tõttu.

Vaid sest, et olen — kõnelev sularahaautomaat.

Samal õhtul kirjutasin kolm lühikest kirja. Ühe Tomile, ühe Sofile ja ühe Aleksele.

«Ma armastan teid. Olen andnud teile kõik, mis mul on olnud. On aeg elada oma jalge peal. Enam ei eurotki ega õigustusi. Te olete tugevad — ma usun sellesse. Kuid minu roll on lõppenud. Nüüd olen lihtsalt isa, mitte sponsor. Loodan, et kunagi soovite mulle niisama helistada.»

Ma ei oodanud vastust. Kuid see tuli siiski.

Tom ei kirjutanud.

Sofi saatis ühe pahase sõnumi:

«Noh, tänan. Lõpuks otsustas kõik reeta.»

Aleks helistas. Ja vaikis. Pikka aega. Siis ütles lõpuks:

— Vabandust. Sa oled õigel teel. Ma ei mäletagi, millal viimati küsisin, kuidas sa ise end tunned.

Peaaegu pool aastat on möödunud.

Söön jälle seda, mida tahan. Ostsin uue jope. Hakkasin pensionäridele mõeldud kunstiõpingutes käima.

Esimest korda ei tunne häbi, et elan enda jaoks.

Ühel päeval tuli Aleks minu sünnipäevale. Ilma palvete, ilma nõudmisteta.
Ta lihtsalt tõi mulle tüki kooki ja ütles:

— Otsustasin proovida leida normaalset tööd. Tahan, et sa uhkust tunneksid minu üle. Mitte sellepärast, et sa midagi andsid, vaid sest ise hakkama sain.

Ja ma nutsin. Esimest korda üle pika aja — mitte väsimusest, vaid uhkusest.