Ma avasin paanikas oma teismelise tütre toa ukse ja see, mida ma nägin, rabas mind…

Mul on tütar, tal on neliteist aastat. Ta käib ühe poisiga, ka poiss on neliteist. Ta on viisakas, tervitab, võtab ukse juures jalanõud ära, ütleb aitäh — ühesõnaga, korralik, rahulik noormees. Igal pühapäeval tuleb ta meile külla. Tavaliselt keskpäevapaiku. Nad lähevad tütre tuppa, lülitavad sisse lambikese ja panevad muusika vaikselt mängima, nii kuni õhtuni välja. Ma ei sega neid: toon küpsiseid, teed, mõnikord puuvilju — ja lähen ära. Meil on reegliks, et uks on alati veidi praokil. Ma tuletan seda neile meelde ja nad ei protesteeri.

Viimasel ajal olen ma aga hakanud muretsema. Teate seda tunnet, kui hakkate ise endale õudusjutte välja mõtlema? Noh, minuga juhtus midagi sarnast. Mõtlen: “Neile on neliteist, hormoonid, suletud uks, kogu päev koos… Aga äkki…” Ma usun oma tütresse. Poiss tundub olevat korralik. Kuid ikkagi vilksatavad peas rumalad mõtted. Sel pühapäeval ma käisin köögis edasi-tagasi, pesin üht ja sama kruusi, kuulasin samme koridoris ja keerutasin end üles. Siis mõtlesin: “Küll küllalt, lähen ja kontrollin.”

Läksin ukse juurde ja olin juba käepidemest kinni hoidmas — süda bum-bum. Avanenud. Toas oli hämar valgus, sama lamp laual. Ja pilt oli nii lihtne, et ma hetkeks tardusin: minu tütar istub põrandal, kõrvaklapid pole peas, vaid kaelas, juuksed hobusesabas. Tema ees ruudulised vihikud, hunnik kleeppabereid, markereid. Tema kõrval on poiss. Istub, kulm kortsus, hoiab pliiatsit, näol on matemaatika kannatus. Põrandavaibal on lahti kaks õpikut, üks täiesti täis järjehoidjaid. Kausikene küpsistega, mille ma tosin pool tundi tagasi, on peaaegu puutumata — üks küpsis on hammustatud ja kõrvale pandud.

Tüdruk tõstis oma silmad minu poole, natuke ehmunud:
— Ema, kas kõik on korras?
Ja mina seisan nagu rumal, ja tunnen end häbiväärselt. Sest kümme minutit tagasi olid minu peas hoopis teistsugused pildid. Ma hingasin välja ja ütlesin:
— Jah. Ma lihtsalt tahtsin küsida, kas lisada rohkem valgust?

Poiss sattus piinlikku olukorda, naeratas lapselikult:
— Mul oleks vaja, et pea oleks selgem. Need valemid ei lähe üldse sisse.
Ja näitab lehekülge, kus on ainult igrekid ja sulud. Tütar rahulikult, ilma ärrituseta, ütleb:
— Vaata, jagame sammudeks. Esiteks võtame ühise teguri välja, siis lagundame niimoodi…
Ja näitab aeglaselt, tõmbab jooni, ootab, kuni poiss ise kirjutab edasi. Pole mingit ohkamist ega “miks sa ei saa aru”. Kannatlikkus — raudne. Ma tabasin end mõttelt, et selline rahulik toon poleks mulle kahjuks tulnud, kui me algkoolis koos kodutöid tegime. Ma oleksin ka temalt õppinud.

Istusin voodi servale, istusin minutiks. Neid köitis arutelu, kumb on enne — jagamine või liitmine, nad naersid, kui poiss märgi segamini ajas. Ta vaatas mind austusega, nagu ma võtaksin neilt eksamit. Ma ütlesin:
— Ma lähen toon teed. Kes mida soovib?
Ta:
— Mulle suvaline, mis seostub „õnnega”.
Tütar:
— Must tee, nagu alati, ema. Me peaaegu lõpetasime teema.

Samal ajal kui kann vett keetis, istusin köögis ja mõtlesin, kui lihtne on meil, täiskasvanutel, tühjast kohast muretsema hakata. Me ju ise kehtestasime reeglid: uks praokil, mitte mingit ööbimist, hoidke teineteist, küsige luba. Usaldan — jah. Ja samas kardan, sest ta on minu oma. Minu tüdruk. Neliteist — see pole enam laps, aga pole veel täiskasvanu. Ja mul on ka vaja õppida: mitte paanikasse sattuma, rääkima, sisse hingama ja välja hingama.

Viisin teed, küpsiseid, sättisin kardina nii, et valgus paremini langeks. Ütlesin:
— Ma olen köögis. Kui vaja, kutsuge.
Poiss tänas, tütar noogutas. Jätsin ukse veidi rohkem lahti kui see oli ja läksin ära.

Tunni aja pärast ta hakkas koju minema. Tänas veel kord, ütles, et nüüd ta “tundub mõistvat, kuidas neid x-e nurkadesse jagada”, naeris. Ta pani ukse juures jalanõud jalga, asetas kruusi ettevaatlikult kraanikaussi. Me hüvasti jätsime. Sulgesin ukse ja läksin tütre tuppa. Ta korjas juba kleeppabereid karpi, pani õpikud ära. Istusin põrandale tema kõrvale, me mõlemad vaikisime. Siis pani ta pea mu õlale ja ütles vaikselt:
— Ema, sa tead, et ma pole rumal.
— Tean, — vastasin mina. — Lihtsalt mõnikord olen mina rumal.
Me mõlemad naeratasime.

Siis rääkis ta, et neil on varsti kontrolltöö, ta poiss muretseb, vanemad töötavad hilja ja tal pole kahju aidata. Ütles seda nii rahulikult, et mul hakkas soe. Ma vabandasin tema ees, et niimoodi sisse tormasin, ütlesin, et ärevus oli asjatu. Ta ei pahandanud. Ütles:
— Ma mõistan. Sa ju oled ema. Lihtsalt küsi, eks? Me ei tee midagi sellist “niisugust”. Meil on ka nii palju tööd.
Ja siis, nagu muuseas:
— Aitäh, et usaldad ja ei tee solvavaid nalju. See on oluline.

Selles asi ongi. Ei mingeid draamasid. Ei mingeid suuri sõnu. Tavaline pühapäev, tavalised lapsed, tavaline matemaatika, mis ajab kõik, peale õpetajate, nutma. Ja mina istusin õhtul köögis ja mõtlesin: minu asi pole seista ukse valvamisel, vaid olla see uks, mille kaudu saab rahulikult siseneda ja rääkida. Reegleid järgima — jah. Kuid peab ka õppima oma hirme kontrolli all hoidma. Küsima, kuulama, õigel ajal aitama.

Ma olen endiselt mures. See pole kuhugi kadunud. Kuid nüüd muretsen ma teisiti. Usaldavalt. Avatud uksega. Tee ja küpsistega, mida toon enne, kui hakkan hirmustsenaariume välja mõtlema. Ja mulle tundub, et see ongi see “kontroll” meile, lapsevanematele: mitte algebras, vaid usalduses. Ja tahan sellest läbi saada.