Ma arvasin, et suuremat kurbust ei ole olemas… kuni me lugesime isa testamenti

Pärast isa surma pidi kõik olema teistmoodi. Ma kujutasin ette vaikset hüvastijättu, maja, mis on täis tema lõhna — tema lemmik Kölnivesi, tubakas, värske leib, mida ta alati hommikul ise lõikas. Valge laudlina laual, tema lemmik tool akna ääres, tass, mille käepide oli katki. Isegi kass istus vaiksemalt kui tavaliselt, justkui mõistes, et selles majas on midagi igavesti muutunud.

Veel nädal tagasi jõime koos teed, ta jutustas oma lugusid ja mina — täiskasvanud, pere, oma elu — tundsin end tema kõrval ikka veel selle pisikese tüdrukuna. Nüüd on jäänud vaid formaalsused. Ja õhus rippus ärevus: mis meist saab, kui teda enam pole?

Järgmisel päeval pärast matuseid kogunesime tema majja. Neli täiskasvanud inimest, igaühel oma elu, oma solvumised, oma ammused pretensioonid. Esimesed tunnid rääkisime minevikust, vaatasime fotosid, meenutasime naljakaid hetki. Naer kõlas kohmetult, justkui kardaksime tunnistada, et meie vahel on nüüdsest midagi nähtamatult katki läinud.

Kuid kõik muutus, kui lauale ilmusid dokumendid. Isa kirjutas testamendi ise — ausalt, otsekoheselt. Võrdsed osad kõigile. Ja kuigi see tundub õiglane… aga tegelikult sai see alguseks lõpp. Igaüks nägi selles midagi enda oma. Igaüks arvas, et on rohkem teeninud kui teised.

Üks ütles, et just tema aitas kõige rohkem. Teine — et ainult tema tahab maja säilitada ja isa tööd jätkata. Kolmas — et parem oleks kõik maha müüa, sest «tal pole aega teiste mälestustes tuhnida». Ja siis hakkasid kerkima vanad solvumised. Lastetülid. Kes kui palju külas käis, kes aitas, kes helistas ainult pühade ajal. Sõnad muutusid üha teravamaks, karmimaks. Tundus, et me pole enam perekond, vaid vastased samas kohtus.

Kõige hirmsam toimus hiljem, kui algas vara hindamine. Keegi oli juba «eelleppinud» spetsialistiga. Keegi nägi selles katset meid petta. Algusid süüdistused, kahtlustused, kurjad sõnumid, sõnasõjad. Isegi lapsed tundsid pingeid — küsisid, miks täiskasvanud omavahel ei räägi, miks keegi nutab köögis ja keegi paugutatakse uksi.

Ma ei tea, millis hetkes see murd toimus. Arvatavasti siis, kui me hakkasime arvestama teiste teeneid ja vigu. Kui maja lakkas olemast kodu ja sellest sai trofee. Kui igaüks hakkas kuulama ainult iseennast.

Kuid kõige valusamad olid need sõnad, mis vihas välja öeldi ja mida enam tagasi võtta ei saa. Lõpust. Ebaolulisusest. Kahetsusest, et keegi üldse oli selle pere osa. Ka mina läksin endast välja, ütlesin emale midagi, mida siiani endale ei saa andeks anda.

Nüüd on möödunud mitu kuud. Maja on müüdud. Raha jagatud. Me kolisime igaüks oma nurka, justkui polekski kunagi olnud üks perekond. Suhtlus piirdub lühikeste kõnedega ja kuivade õnnitlustega. Lastel on küsimusi, millele ma ei leia sõnu. Ja kui sõidan sellest majast mööda, muutub mul raskeks hingata — nii palju süüd ja häbi tõuseb sees.

Mul on tunne, et ma pole ainus sellise looga. Raha, vanad haavad, õigel ajal välja ütlemata jäänud sõnad — kõik see hävitab kergesti aastatega ehitatud suhteid. Kuid ma ikka küsin endalt: kas see on võimalik parandada? Kas on võimalik tagasi pöörduda üksteise juurde pärast sõnu, mis haavasid rängemini kui ükski löök? Kas on võimalik taas ühise laua taha istuda ja tunda, et me oleme perekond, isegi kui nüüd ilma isata?

Mõnikord mõtlen, et piisaks ühest ausast «vabandust». Ühest vestlusest ilma vihata ja tõestamishimu. Võib-olla igatseb igaüks meist ikka veel selle läheduse järele, mille kaotas. Ma väga tahan seda uskuda. Sest kui ka perekond lakkab olemast perekond — mis siis jääb?

Ja kas see kogu sõda oli üldse nende mõne numbri pangaväljavõttes väärt?