Ma arvasin, et mu mees petab mind noore naisega. Kuid tõde osutus palju hirmsamaks — ja valusamaks kui truudusetus

Mu lähedane sõbranna helistas mulle paanikas ja ütles: «Ma nägin sinu meest kohvikus — ta suudles lõunavaheajal üht tüdrukut. Palun vabandust, aga ma pidin sulle sellest rääkima!» Olin murtud. Ei öelnud talle sõnagi, kuid järgmisel päeval sõitsin tema järel. Ta läks samasse kohvikusse, istus sama laua taha ja varsti ilmus kohale seesama tüdruk. Noor, ilus, umbes kakskümmend aastat vana. Seisin akna taga, valmis sisse tormama, kui nägin, kuidas ta ulatas talle käe ja ütles midagi vaikselt. Ta naeratas — nii, nagu ta polnud mulle aastaid naeratanud.
Ja siis kuulsin fraasi, mis võttis mul hinge kinni…

Ta ütles talle:
– Noh, tütar, kuidas sul läheb?

Tütar. See sõna lõi tugevamalt kui ükski reetmine. Seisin klaasi taga ja ei suutnud hingata. Stseen minu ees — nagu kellegi teise elust: ta hoiab teda käest kinni, naeratab, silmad säravad, nendes on õrnus ja uhkus. See õrnus, mida ma ei olnud aastaid tema käest näinud.

Jooksin kohvikust välja. Ei mäleta, kuidas koju jõudsin. Peas keerles kogu aeg üks mõte: «Tütar… tal on tütar…»
Püüdsin meenutada kõiki neid aastaid, mil olime koos. Kõiki reisid, telefonikõned, tema kummalised äraolekud «tööasjus». Ta ütles tihti, et tal pole saladusi. Ja ma uskusin.

Õhtul tuli ta tagasi nagu tavaliselt, rahulik, isegi vilistades. Istusin köögis ja rinnus oli nagu klaasitükkide kamakas.
– Kuidas päev möödus? – küsisin meelega rahulikult.
– Nagu ikka, – kehitas ta õlgu.
– Käisid kohvikus?

Ta tõstis pilgu. Korraks kõikus kogu tema sisemus. Ja ma mõistsin — jah, ta käis.
– Ma nägin kõike, – ütlesin vaikselt. – Ma nägin, kuidas sa hoidsid noort tüdrukut käest. Ja kuidas sa teda kutsusid.

Ta istus minu vastas. Vaikis kaua. Siis tõmbas käega üle näo ja ohkas:
– Ma teadsin, et ühel päeval sa saad teada.

See fraas oli nagu nuga. See tähendab, et ta elas teadmisega kogu selle aja. Minuga. Temaga. Valedega.

– Kes ta on?
– Minu tütar, – ütles ta vaikselt. – Ta on kakskümmend üks. See oli enne meid. Ma ei teadnud, et mul on laps. Sain teada alles paar aastat tagasi. Siis suri tema ema, jättis kirja…

Kuulasin, aga sõnad ei jõudnud minuni. Vaid kohin kõrvus ja kibedus rinnus.
– Miks sa mulle ei öelnud? – sosistasin. – Miks sa sellest saladuse tegid?
– Sest kartsin sind kaotada.
– Kaotada? Sa kaotasid mind sel hetkel, kui hakkasid valetama.

Ta sirutas käe minu poole, aga ma tõmbusin eemale.
– Ta pole milleski süüdi, – ütles ta. – Tahtsin lihtsalt olla talle lähedal, aidata, toetada. Ta… ta on minu moodi, saad aru?
Ma vaikisin. Peas vilksatasid pildid — need õhtud, mil ta hilines, väidetavalt kohtumistel; päevad, mil ta tuli kummaliselt rahulik, mingi sisemise säraga. See polnud armuke. See oli tütar. Tema veri. Tema minevik.

Kogu öö ma ei maganud. Tahtsin karjuda, kõik purustada, aga pisarad ei tulnud. Hommikul läks ta vaikselt tööle. Lauale jättis kirja.

«Ma saan aru, kui sa ei suuda andestada. Kuid ma ei saa last uuesti kaotada. Ma ei olnud tema kõrval, kui ta kasvas, ja see on minu rist. Ma ei valinud teie vahel. Lihtsalt proovin olla inimene».

Lugesin ja jäin kauaks istuma. Ta ei reetnud mind teise naisega. Kuid ta reetis usalduse. Peitis terve elu, terve südame, millest ma isegi ei teadnud midagi.

Paar päeva hiljem otsustasin temaga kohtuda. Helistasin, kutsusin kohvikusse. Ta tuli — see sama, kes siis, kuid ilma naeratuseta. Oli närvis, hoidis tassi käes.
– Ma ei tahtnud teie perekonda hävitada, – ütles ta. – Tahtsin lihtsalt teada, kes on mu isa.

Ja sel hetkel sain järsku aru: ta pole vaenlane. Ta on lihtsalt tüdruk, kes kasvas üles isata. Täpselt nagu kunagi mina.

Ma ei tea, mida edasi teha. Me ei räägi temaga nüüd peaaegu üldse. Tema kohtub temaga, aga mina õpin ikka mitte tundma valu iga kord, kui mõtlen, et ta jagas armastust, ütlemata sõnagi.

Aga võib-olla suudan ma kunagi ka andestada. Mitte tema pärast. Iseenda pärast.
Sest solvumisega elamine — tähendab minevikku kinni jäämist. Ja ma tahan edasi liikuda.

Vahel pole reetmine truudusetusest.
Vahel on see vaikimisest.

Kas oleksite suutnud andestada inimesele, kes valetas mitte armastuse, vaid hirmu pärast teid kaotada?