Ma arvasin, et mu mees petab mind. Aga selgus, et asi on hoopis hullem…

Telefon oli hääletu režiimi peal, kuid laua peal köögis kõlas vibratsioon nagu lask. Ekraanil oli tundmatu number. Mees oli just tööreisilt tagasi tulnud ja oli duši all. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma vastasin kõnele. Alguses oli torus vaikus, siis naise hääl: „Palun öelge talle, et poiss oli täna hambaarsti juures väga vapper. Ja et me ootame teda pühapäeval.” Ma tardusin. Küsisin: „Kes räägib?” Naine kõhkles: „Oi… kas see polegi tema number? Vabandage, eksisime,” — ja katkestas kõne. Ma seisin nagu kivistunud. „Poiss. Vapper hambaarsti juures. Ootame pühapäeval.” Ma ei teadnud veel, kes see laps on, kuid mõistsin juba: see pole eksimus.

Kui mees dušist välja tuli, vaatasin teda nagu võõrast. Ta naeratas ja küsis, kas midagi süüa on. Ma avasin külmkapi ja mõtlesin: „Nii see algabki.” Järgmisel päeval vaevu tõusin voodist: justkui keegi oleks mu elu asendanud võõra omaga, kus miski ei klapi. Hääl, lõhn, harjumuslik liigutus kohvimasinal — kõik sama, aga sees kisendas: „See pole enam tema. Või siis pole ta see, kelleks ma teda pidasin.”

Püüdsin end veenda, et see võis olla juhuslikkus. Võib-olla mõni tuttav eksis numbriga? Aga rahu ei andnud hääletoon, kindlus, see „ootame”, justkui see poleks olnud esimene kord. Hakkasin jälgima. Kõik näis olevat nagu tavaliselt, aga siiski mitte: ta hakkas autot kaugemale kodust parkima, tööreisid muutusid sagedasemaks, sõnumid — lühikesed, „ametlikud”, ja stiil oli teine, justkui kirjutaks keegi, kes teeskleb teda või kirjutaks kellelegi, kes teda nii ei tunne, nagu mina tunnen.

Otsustasin, et pean tõe teada saama. Ma ei talu spiooni rolli, aga veel vähem — naiivse oma. Pärast üht „tööreisi” piilusin kindalaekasse. Tühi — peale hotellikviitungi teisest linnast, mitte sealt, kuhu ta väidetavalt läks. Kuupäev klappis õhtuga, mil ta ütles, et jäi ummikusse. Süda kloppis, aga ma ei peatunud. Järgmine kord, kui ta „reisile” läks, panin hotelli nime tähele ja sõitsin sinna kaks päeva hiljem.

Ma ei teadnud, mida ootan: kas kinnitust, et teda seal pole? Et olen endale midagi juurde mõelnud? Kuid kui parkisin hotelli ette ja nägin, kuidas ta hoonest väljus, väikest poissi käest kinni hoides, andsid mu jalad alla. Laps oli umbes nelja-aastane: nokkmüts viltu, naeratus ja näojooned — justkui minu mehe miniatuurne koopia. Järgnes naine, minust noorem. Ta kohendas lapse jopet ja mees suudles teda laubale — nii, nagu see oleks nende tavapärane elu. Nende pere.

Ma naasin auto juurde, mu käed värisesid. Telefon helises — arvatavasti kutsuti koju, kus oodati mind „ostudega”. Ma ei võtnud kõnet vastu. Vaatasin seda stseeni nagu aknasse võõrasse maailma. Ja mõistsin: see pole armulugu ega ühekordne petmine. See on hullem. Tal on teine perekond. Teine elu. Ja mina selles ei mängi peaosa, vaid olen taust.

Ei mäleta, kui kaua autos istusin. Siis keerasin mootori käima ja sõitsin minema — aga mitte koju. Oli vaja õhku, et oma illusioonid hajutada. Naasin hilja õhtul. Kodus oli vaikne, lapsed magasid. Ta istus televiisori ees, nagu poleks midagi juhtunud, tõstis kulmu: nagu kaua olnud, kas kõik on korras. Ma vaikisin ja mõtlesin, kui kaua ma midagi ei märganud ja kui palju kulub jõudu, et elada kahel rindel. Istudin tema vastas ja rahulikult ütlesin: „Ma olin täna teises linnas. Nägin teid — sind, teda ja last.” Ta tardus, naeratus kadus. Kaua oli vaikus, siis ütles: „Ma ei tahtnud sulle haiget teha. See… lihtsalt juhtus.” Vastasin: „Laps — see pole „lihtsalt juhtus”. Pere — pole juhus.” Ta surus käed rusikasse ja pressis välja, et ei tahtnud kedagi maha jätta — ei meid ega neid — ja arvas, et suudab „hakkama saada”.

Tõusin ja ütlesin, et ma ei tea, mis edasi, aga üks on selge: selles tsirkuses ma enam ei osale. Ma ei karjunud ega nutnud — sees oli tühjus. Mõne päeva elasin automaatselt: hommikusöök, kool, töö. Aga järk-järgult kerkis minus midagi uut — mitte haletsus ja mitte ainult viha, vaid jõud ja valmidus kõike muuta. Kahe nädala pärast ütlesin talle, et ta peab välja kolima. Ta ei vaielnud, vaikides pakkis asjad ja lahkus. Ja alles siis sain ma pärast pikka aega esimest korda normaalselt hingata — ilma tema valede ja pideva pingeta. Ma jäin üksi, aga olin vaba.

Ja siiski ei jäta mind üks küsimus: kuidas see üldse võimalik oli? Kuidas ma sattusin võõrasse teatrisse ja ei märganud, et elan mitte oma majas, vaid kellegi laval? Siiani ei suuda ma mõista, kuidas ma üldse sellesse punkti jõudsin.