Ma arvasin, et mu 17-aastane poeg lihtsalt vestleb. Ja siis ma nägin, kellega täpselt…

Kui ma esimest korda märkasin, et mu 17-aastane poeg hakkas liiga palju aega telefonis veetma, ei pööranud ma sellele tähelepanu. Nooruk, sotsiaalmeedia, vestlused — on ju tavaline asi. Kuid aja jooksul läks olukord muret tekitavaks: ta peitis ekraani, kui ma mööda läksin, naeratas sõnumeid lugedes ja sulges järsult vestluse.

Ma ei ole harjunud sekkuma isiklikku ruumi, kuid ühel õhtul jäi telefon lukustamata. Ma ei suutnud vastu panna. Avatud vestlus — ja süda tõmbus kokku: teisel pool oli täiskasvanud naine, ilmselt umbes neljakümnene. Ei klassikaaslane, ei naaber. Fotod — hoolitsetud, asjalik. Sõnad — «sa oled minu valgus», «ära räägi kellelegi, meie maailm — ainult meie oma».

Kui näitasin vestlust naisele, ütles ta väsinult:
– Noorukid teevad kummalisi asju. Ära liialda. Äkki see on rollimäng.
– See ei ole mäng, – põrkusin mina. – Ta on täiskasvanu. Vaata, kuidas ta temaga räägib.

Vastus oli üks: «sa dramatiseerid». Need sõnad puudutasid mind. Ma ei ole ideaalne, kuid alati olen olemas. Öösel ei saanud ma und ja mõistsin: pean temast rohkem teada saama. Leidsin profiilist nime, jõudsin lehele, aadressi, piirkond lähedal. Kõhklesin pikalt, siis läksin.

Uks oli kergelt avatud, sees põles tuli.
– Kes seal on? – rahulik naisehääl.
– Olen isa. Meil on vaja rääkida.
– Tulge sisse.

Elutoas, lambi ja korralike riiulite keskel, istus mitte «võrgutaja», vaid naine ratastoolis. Kahvatu, peente kätega. Põlvel tahvelarvuti.
– Jah, – ütles ta, – see olen mina, kes suhtleb teie pojaga. Istuge.
– Kas te saate aru, et ta on laps?
– Saan aru. Kuid äkki kuulate kõigepealt?

Ta rääkis, et töötas ajakirjanikuna, sattus õnnetusse, lõpetas kõndimise. Mees lahkus. Elab üksi, kirjutab pseudonüümi all, peab blogi noorukitest.
– Me kohtusime postituse all üksildushirmust rääkides, – sõnas ta vaikselt. – Ta kirjutas täiskasvanulikke sõnu. Ma arvasin, et ta on vanem. Kui sain teada, et ta on seitseteist, ei saanud ma enam lõpetada. Ta on siiras, lahke… ja väga üksildane.
– Üksildane? – ei suutnud ma end talitseda. – Tal on perekond, sõbrad.
– Võib-olla on tal perekond. Kuid ammu ei ole te omavahel südamest rääkinud. Ta kirjutas, et kodus olete te hõivatud ja tema tunneb end üleliigsena.

Need sõnad tabasid valusamalt kui etteheited. Ma naasin vaikselt. Poeg istus kõrvaklappidega.
– Räägime?
– Jälle hinnetest?
– Ei. Sinust. Ja sellest naisest. Ma olin tema juures.
Ta kahvatus.
– Sa ei mõista, – sosistas ta. – Ta kuulab. Temale võib kõike rääkida. Ta ei naera ega vihastu.
– Aga mina? – küsisin ma. – Kas mina ei kuula?
– Sa oled kogu aeg hõivatud. Töö, kõned. Kui ma räägin, noogutad sa ja lahkud.

Need fraasid haavasid. Ma arvasin, et teen kõike «pere heaks», aga kaotasin peamise — kontakti. Me istusime ja rääkisime pikalt: koolist, hirmudest, sellest, mis on olla mees. Järgmisel päeval pakkusin ma minna tema juurde koos — mitte selleks, et süüdistada, vaid et tänada teda selle eest, et ta kuulas seda, mida mina jätsin märkamata.

Ta oli üllatunud, kuid naeratas. Poeg istus kõrvale, aitas teed valada. Ma vaatasin ja mõistsin: selles kummalises vestluses ei olnud labasust. Seal oli lihtsalt inimlik vajadus olla kuulatud. Me hakkasime teda koos külastama. Ta rääkis tekstidest, elust, tõest. Vahel käisin ma üksi — aitamas kodus.

Paar kuud hiljem teda enam ei olnud: haigus, mis pikka aega näris, ägenes järsult. Enne lahkumist jättis ta kirja meile kahele:
«Ärge kartke omavahel rääkida. Kuni peab olema mitte ainult kehaliselt, vaid ka hingega. Julgus — on mitte peita tundeid, vaid ausalt rääkida».
Me lugesime seda koos. Poeg nuttis, hoidsin teda õlgadest ja mõistsin: esimest korda pärast paljusid aastaid oleme tõesti pere.

Aasta on möödas. Poeg õpib, teeb vabatahtlikutööd vanadekodus. Vahel ütleb:
– Kui mitte tema, ei oleks ma aru saanud, kui oluline on, et sind kuulatakse.
Ta toas seisab naise foto tema käega kirjutatud pühendusega: «Inimene, kes õpetas mulle, kuidas olla tõeline».

Nüüd tean, et kõige hirmsam peres ei ole skandaalid. Kõige hirmsam on ükskõiksus ja vaikus, kus lapsed õpivad rääkima võõrastele, sest kodus neid ei kuulata.

Aga kuidas teie oleksite minu asemel käitunud: kas oleksite keelanud, karistanud, võtnud telefoni — või istunud kõigepealt kõrvale ja kuulanud lõpuni?