Ma arvasin, et kohtasin tähelepanelikku ja korralikku meest, kuni ta järgmisel hommikul mulle SMS-i saatis…

Ma nõustusin minema kohtingule noormehega, kelle mulle tutvustas sõbranna. Ta ei ilmunud välja tavalise poebuuketiga, vaid tõi uhked roosid. Õhtu kulges ideaalselt: õhtusöök, kerge naer, ta oli tähelepanelik, galantne – avas uksi, nihutas tooli. Kui arve lauale toodi, sirutasin automaatselt käe rahakoti poole – ja kahetsesin kohe.

– Mitte mingil juhul, – peatas ta mind ja andis kaardi. – Esimesel kohtingul maksab mees.

Läksin koju tundega, et see oli üks parimaid esimesi kohtinguid mu elus. Aga juba hommikul see mulje muutus järsult, kui nägin tema sõnumit…

Sõnum tuli varahommikul, kui olin alles tõusmas. Telefon värises öökapil, sirutasin käe ja kissitasin silmi. Ekraanil ilmus nimi: Martin.

Ootasin midagi stiilis „Tere hommikust“ või midagi romantilist, aga kõik haihtus sekundiga. Tekst oli lühike ja täiesti vastuolus eilse õhkkonnaga:
„Sa oled mulle võlgu 85 eurot õhtusöögi eest. Kanna täna üle.“

Lugesin sõnumit viis korda. Käed värisesid. Kas ta teeb nalja? Alles eile istusime restoranis ja ta ise peatas mu, kui rahakoti välja võtsin. Ütles nii kindlalt, peaaegu väljakutsvalt: „Esimesel kohtingul maksab mees.“ Ja nüüd – nõue raha tagasi maksta?

Peas möllas torm: pahameel, segadus, tahtmine kohe helistada ja kõik välja rääkida. Aga valisin teise tee – kirjutasin talle:
– Vabandust, ma ei saanud aru. Eile ütlesid ju ise, et maksad sina.

Vastus tuli kohe:
– Ma maksasingi. Aga sina ju ka sõid ja jõid. Aus oleks arve jagada.

Tardusin. Sellist pööret ei oodanud ma üldse. Eile tundus ta kui galantsuse kehastus: naeratused, hoolivus, isegi roosid – mitte kolm vart, vaid suur, raske, lõhnav kimp. Ja nüüd – kuiv rahasoov.

Panin telefoni kõrvale ja istusin voodile. Sees kõik kees. Üks osa minust tahtis kohe kõik lõpetada. Teine – see, mis alati otsib seletust – sosistas: „Äkki ta lihtsalt väljendas end kohmakalt? Äkki ei mõelnud ta nii?“

Mida rohkem mõtlesin, seda vihasemaks muutusin.

Päeval helistas mulle Kärt – sama sõbranna, kes meid tutvustas.
– No kuidas kohting läks? – ta hääl oli täis ootusärevust.
– Õhtu oli imeline… kuni hommikuni, – vastasin kuivalt.

– Mis juhtus?
Rääkisin talle kõik ära.

– Ei või olla! – Kärt ohkas. – Martin on alati olnud… noh, veidi omamoodi, aga et nii… See on imelik.
– „Imelik“ on pehmelt öeldud. Tunnen end, nagu oleks mind ilusalt meelitatud ja siis arve ette lükatud.
– Oota, – Kärt jäi kõhklema. – Ma võin temalt otse küsida.
– Ei, – peatasin teda. – Tahan ise sellega hakkama saada.

Otsustasin Martinile veel kord kirjutada, aga seekord ilma naerunägude ja viisakuseta:
– Kuule, ma hindan eilset õhtut. Aga su tänane sõnum jätab väga halva mulje. Sa ise ütlesid, et maksad. Ja nüüd nõuad raha. Selgita.

Minut, kaks. Siis tuli vastus:
– Hästi. Teeme nii. Ei taha kanda – ära kanna. Aga tea: ma alati testin inimesi. Kui tüdruk isegi ei paku arvet jagada, on see minu jaoks hoiatus.

Jäin tummaks. „Testin inimesi“?! Mis see on – eksam? Kontrolltöö?
– Nii et kõik need žestid olid ainult mäng? – kirjutasin tagasi.

– Mitte mäng. Katse.

Jõllitasin ekraani. Ja tundsin korraga kummalist segu – ärritust ja uudishimu. Ta oli täiesti teistsugune kui kõik, keda seni tundnud olin. Liiga enesekindel, liiga otsekohene ja nüüd veel mingi „testimisega“.

Mõni päev me ei suhelnud. Otsustasin ta unustada, aga sisemine hääl kordas: „Aga see õhtu oli ju tegelikult ilus. Võib-olla tasub anda teine võimalus?“

Ja siis, justkui kiuste, kirjutas ta ise:
– Laupäeval kontsert. Mul on üks pilet üle. Tuled?

Vahtisin sõnumit pikalt. Kõik mu sõbrannad oleksid öelnud: „Mitte mingil juhul!“. Aga mina… nõustusin.

Kontsert oli imeline. Elav muusika, tuled, rahvas, kes liikus ühes rütmis. Martin käitus hoopis teisiti kui restoranijärgne hommik: jälle tähelepanelik, kerge, naljakas. Tundis kõiki laule, laulis kaasa, vahel kummardus mu poole ja sosistas midagi – ja tema hääl ajas mu üle selja judinad jooksma.

Tol õhtul tabasin end mõttelt: mulle meeldib tema kõrval olla. Aga selle hommikuse sõnumi vari ei kadunud kuhugi.

Hiljem muutusid meie kohtumised regulaarseks. Kord kino, kord jalutuskäik Kadrioru pargis, kord lihtsalt kohv väikeses kohvikus vanalinna nurgal. Ja iga kord püüdsin aru saada: kes ta tegelikult on? Galantne härrasmees roosidega või mees, kes korraldab imelikke teste?

Aja jooksul Martin avanes. Rääkis oma ärist, sellest, kui raske on tal inimestes usaldust leida. Endistest suhetest, kus – tema sõnul – teda mitu korda ära kasutati.

– Saad aru, – ütles ta ühel õhtul, – ma ei saa endale lubada enam naiivne olla. Seepärast ma alati kontrollin, kes mu kõrval on.
– Aga selliste kontrollidega võid kaotada need, kes on päriselt siirad, – vaidlesin vastu.
Ta vaatas mind kaua, justkui kaaludes iga sõna:
– Võib-olla. Aga kui inimene lahkub pärast kontrolli – siis järelikult polnudki ta seda väärt.

Nädalad läksid. Ma vajusin sellesse loosse üha sügavamale. Ja oli üha raskem otsustada, kumb on minus tugevam: sümpaatia tema vastu või viha tema põhimõtete vastu.

Ühel õhtul kutsus ta mind enda juurde. Korter oli avar, suurte akendega, riiulid täis raamatuid. Istusime köögis, jõime teed ja ta ütles äkki:
– Ma tahan, et sa teaksid: ma ei otsi kerget suhet. Kui me oleme koos – siis pikaks ajaks.

Need sõnad kõlasid liiga tõsiselt. Ja kusagil sügaval sees tundsin külma värinat: „Kas ma olen selleks valmis?“

Ja just siin algas lugu tegelikult. Sest Martini galantsuse taga peitus palju enamat, kui ma arvasin. Tema testid, suletus, hirmud – kõik see paljastas tasapisi hoopis teistsuguse inimese. Inimese, kes oskab olla nii õrn kui ka karm. Inimese, kes suudab üllatada, aga ka haiget teha.

Ja mu süda sattus mängu, mille reegleid ma lõpuni veel ei mõistnud…