Ma arvasin, et keegi jälgib mind — aga tõde osutus palju hirmsamaks…

Viimased kuud olen elanud väga kummalise tundega. Alati tundus, et korteris on keegi. Ei olnud see just hirm või paanika, aga mingi taust — justkui keegi jälgiks mind. Seletasin seda endale väsimuse ja närvidega: töö, probleemid, pidev üksildus, ja nii ma end üles keerangi.

Mõnikord öösel kuulsin ma üleval kergeid helisid. Justkui keegi kõnniks või midagi liigutaks. Aga ma elan üksi, viimasel korrusel. Kõik need helid panin ma torude arvele, see on vana maja, kõik ragiseb ja sahiseb. Panin teleka valjemaks või mõne taskuhäälingu mängima, et mitte kuulata seda vaikust.

Kord ühe päeva, tulles koju, jäin esikus seisma. Elutoas oli teisiti, kui olin jätnud. Mu tool seisis teise nurga all, ajakirjalaud oli nihutatud, pleed visatud üle seljatoe teisiti. Mäletasin täpselt, kuidas kõik oli. Kõrvaline tunne tabas mind koheselt: keegi oli käinud korteris.

Esimene asi, mida tegin, — sulgesin ukse, kuid ei läinud edasi. Käed värisesid nii, et vaevu suutsin numbri valida. Kutsusin politsei.

Nad saabusid päris kiiresti. Kontrollisid kõik toad, kapid, rõdu, isegi pööningu, kuhu viib luuk koridoris. Mingeid murdumise jälgi polnud, aknad kinni, lukk terve. Midagi polnud kadunud. Vastupidi, kõik oli korras. Köögi kruus seisis nii, nagu keegi oleks selle vaid veidi nihutanud, aga see võis ka minu kätetöö olla, ma juba kahtlesin kõiges.

Kui nad hakkasid lahkuma, peatus üks ohvitser elutoas ja küsis minult hoopis teist tooni — mitte teenistuslikku, vaid inimlikku:

– Ütelge, kas viimasel ajal olete palju närvis? Elate üksinda?

Noogutasin. Selgitasin, et elan üksi juba ammu, viimased kuud pole ma peaaegu kellegagi suhelnud, tulen töölt — ja kõik, vaikus. Ta mõtles hetkeks, siis ütles midagi sellelaadset:

– Mõnikord, kui inimene on üksinda ja väga väsinud, võib talle tunduda, et asjadega on midagi valesti. Me ei leidnud ühtegi võõra jälge. Võib-olla olete ise midagi nihutanud, unustanud, ja siis kartsite, märgates muutust.

Siis tundusid tema sõnad mulle kuidagi solvavad. Justkui vihjab, et ma ise kõik välja mõtlesin. Kuid vaidlustamiseks polnud jõudu, ma ainult noogutasin.

Kui uks nende selja taga sulgus, läksin uuesti elutuppa ja vaatasin kõike kainelt. Tool oli pööratud akna poole, nii et oli mugav istuda ja tänavale vaadata. Laual lebas alustatud raamat, mille olin kuu aega tagasi kõrvale jätnud. Kõrval — minu vana heegelnõel ja lõngakeriti. Mäletasin täpselt, et olin need ammu sahtlisse pannud.

Ja äkki, see klikib. Hakkasin meenutama viimaseid nädalaid. Kuidas automaatselt asju ümber panin ja siis kohe unustasin. Kuidas paar korda end tabasin seismas akna juures ja tänavale vahtides, ning siis ütlesin endale: «Pean tegema asju», — ja istusin telefoni tagasi. Kuidas paar korda tõstsin heegeldamise «korraks» kätte ja kohe jätsin pooleli.

See polnud «midagi müstilist». See olin mina ise. Elav inimene, kes oli väsinud ja lakanud märkamast, mida teeb. Korter ei elanud, see lihtsalt seisis. Ja mina liikusin midagi harjumuspäraselt, püüdes naasta normaalsesse ellu — ja kohe kustusin uuesti välja.

Ja mingil hetkel, nähes nihutatud mööblit, kartsin ma mitte võõrast inimest, vaid seda, et olin ammu lakanud pöörata tähelepanu omaenda liikumistele, oma ihalustele, millelegi, mis mulle üldse meeldib.

Hirmu asemel tuli mingi kummaline häbitunne ja haletsus enda vastu. Võtsin raamatu kätte, istusin akna juurde toolile ja püüdsin end mõttelt, et pole kaua aega olnud nii rahulik. Seejärel võtsin telefoni ja helistasin õele. Me ei olnud ammu normaalselt rääkinud — alati «pole aega». Seejärel kirjutasin sõbrannale, kellega lubasin kohtuda juba aasta tagasi.

Õhtul avasin kardinad laiemaks, panin muusika mängima, tõstsin oma heegeldamise välja ja lihtsalt istusin. Mitte seetõttu, et «pean millegagi tegelema», vaid seetõttu, et korraga sain aru: ma ei ela, ma eksisteerin autopiloodi peal.

Nüüd, kui vahel öösel kuulen mingeid hääli või märkan, et olen ise midagi ümber paigutanud, ei mõtle enam «võõrale kohalolekule» või millelegi hirmsale. Ma mõtlen: see on signaal. See tähendab, et ma olen veel siin. See tähendab, et minus on ikka veel soov midagi muuta.

Ma ei karda enam, et keegi mind jälgib.
Mind hirmutab palju rohkem mõte, et ma võiksin taas lakkata märkamast iseennast.