Ma andsin tänavale varjupaika kassipojale – ja siis mõistsin, et ta tõi mind tõelise ime juurde…

Ma olen alati olnud inimene, kes on harjunud üksi elama. Pärast seda, kui mu abielu lagunes ja sõbrad kolisid eri linnadesse, muutusid mu õhtud lõpututeks vaikusetundideks, mida ma isegi ei üritanud katkestada. Ma tulin töölt koju, valmistasin õhtusööki, vaatasin televiisorit ja siis läksin magama. Ja nii iga päev.

Sellel vihmasel oktoobriõhtul jäin ma tööle hilja. Koju minnes kiirendasin sammu, et jõuda kiiremini sooja. Möödudes pimedast tänavast oma maja lähedal, kuulsin õrna, vaevumärgatavat piiksumist. Peatusin ja kuulasin. Heli tuli prügihunnikust ümberpööratud kasti alt.

Ma piilusin sinna sisse ja nägin väikest karvapalli – kõhn, läbimärg kassipoeg. Tema sinised silmad vaatasid mulle otsa mingi lootusetuse ja palvega. Süda tõmbus kokku. Ilma kõhkluseta võtsin oma jope, mässisin ta sisse ja viisin koju.

Ma panin talle nimeks Chester. Esimestel päevadel käitus ta ettevaatlikult – ilmselt ei usaldanud mind. Kuid järk-järgult hakkas harjuma: sirutas käed minu poole, nurrus ja heitis minu kõrvale diivanile. Tema pehme karv, soe keha ja vaikne nurrumine täitsid minu kodu ammu unustatud soojusega. Chester sai minu väikeseks kaaslaseks, vaikseks vestluspartneriks, kes näis mõistvat kõike, mida ma rääkisin.

Mõnikord tundus mulle, et ta ei ilmunud minu ellu juhuslikult. Tema kohalolek pani mind tundma end vajalikuna. Ma hakkasin sagedamini naeratama. Alustasin jalutuskäike, et ta saaks istuda akna all ja vaadata linde. Hakkasin ostma lilli, et kodu oleks hubasem. Kuid ma ei teadnud veel, et Chester valmistab mulle midagi enamat.

Ühel õhtul otsustasin Chesteriga jalutama minna. Olin talle ostnud rihma ja otsustasin proovida koos temaga parki minna. Üllatuseks ei olnud ta vastu – vastupidi, ta tundus uudishimulik ja isegi julge. Peatusime väikse pingi juures, kus otsustasin istuda ja nautida sooja kevadõhku.

Äkitselt pingutas Chester rihma ja vaatas pingeliselt kuhugi kaugusesse. Jälgisin tema pilku ja nägin naist. Ta istus naaberpingil, mõnevõrra melanhoolselt taevast silmitsedes. Tema käes oli lahtine märkmik.

Minu kass tõmbas järsult tema poole ning mul vaevu õnnestus teda kinni hoida. Naine pöördus ümber ja naeratas:

— Oh, kui ilus kass! Kas ma võin teda silitada?

Ma noogutasin, teadmata, mida öelda. Chester hakkas kohe tema käe vastu nühkima, nagu oleks teda kogu elu tundnud.

Vestlesime. Tema nimi oli Anna ja nagu selgus, elas ta naabermajas. Tema silmad olid täis kurbust, kuid samal ajal põletati neis uudishimu ja eluvalgus. Me rääkisime kassidest, pargist, ilmast. See oli kõige elavam vestlus, mis mul viimastel aastatel olnud oli.

Sellest ajast peale hakkasime Annaga sagele kokku saama. Ka talle meeldis pargis jalutada ning tihti kohtusime juhuslikult – või mitte päris juhuslikult. Chester tõmbas mind iga kord tema poole nagu teadnuks, et ta peab olema osa minu elust.

Ühel õhtul, kui istusime samal pingil, tunnistas Anna äkki:

— Tea, et ma kaotasin oma poja aasta tagasi. Ta oli vaid seitse aastat vana. Pärast seda arvasin, et ei suuda kunagi enam rõõmu tunda. Kuid sinu kass… ta on nii soe, ta tuletas mulle meelde, et maailmas on endiselt armastus.

Need sõnad põrutasid mind südamepõhjani. Vaadates teda mõistsin, et ehk ilmusime koos Chesteriga tema ellu mitte juhuslikult, samuti nagu tema meie.

Möödus mitu kuud. Meist sai Annaga lähedasemad sõbrad. Chester tundus olevat meie maailmade ühendav lüli. Kord kutsus ta mind enda poole õhtusöögile. Tõin kaasa veini ja Chester, nagu tavaliselt, nurrus meie süles.

Anna näitas mulle vana fotot oma pojast. Pildil oli poiss, kes istus rohul halli kassipojaga süles. Ma tardusin. See oli Chester. Sama karv, samad sinised silmad.

— See… ei ole võimalik, — sosistasin ma.

Anna üksnes naeratas kurvalt:

— Ma arvasin, et ta on igavesti kadunud.

Sel hetkel sain aru, et Chester ei ilmunud meie juurde juhuslikult. Ta naasis, et tervendada teda. Ja võib-olla, et päästa mind.

Chester lamas meie süles, vaikselt nurrudes. Ja ma vaatasin Annat ning tundsin, et see ongi tõeline ime – armastus, mis leidis meid kolme ja ühendas.