Ma andsin kõik oma tütre õnne nimel… aga tänutunde asemel sain reetmise osaliseks

Ma ei ole kunagi püüdnud elada luksuslikku elu. Minu elu on olnud kompromisside, raske töö ja vaikuse jada. Ma ei ole kunagi palju nõudnud – ei saatuse ega inimeste käest. Minu ainus tõeline soov oli, et mu tütar oleks õnnelik. Et tal oleks pere, soojus, armastus. Selle nimel olin valmis tegema kõike. Isegi siis, kui mu süda murdus.

Minu nimi on Ingrid, olen 67-aastane. Minu tütar Kadri on mu ainus aare. Mu abikaasa suri, kui ta oli alles 8-aastane. Me olime Priiduga koos 12 aastat, aga selle ajaga sai temast minu jaoks kõik. Tema surm jagas mu elu kaheks: enne ja pärast. Sellest hetkest alates ma ei elanud enam enda jaoks, vaid ainult tema nimel. Töötasin kahel töökohal, et mu tütrel ei oleks millestki puudust, et ta saaks õppida, ilusasti riietuda, elust rõõmu tunda ja unistada.

Kadri kasvas üles heaks tüdrukuks. Ta oli kuulekas, tark. Meil oli lähedane side, ja ma olin selle üle uhke. Ma uskusin, et see side on purunematu, tugevam kui miski muu. Aga ma eksisin.

Kui ta kohtus Martiniga, olin ma ettevaatlik, kuid ei tahtnud sekkuda. Ta tundus talle väärikas, ambitsioonikas, enesekindel. Aga mulle ei meeldinud temas miski. Ta oli külm, suletud, liiga kalkuleeriv. Ma nägin, kuidas ta Kadrit vaatab – mitte armastavalt, vaid hindavalt. Ma püüdsin talle sellest ettevaatlikult märku anda… aga ta võttis seda kui armukadedust või kontrollivajadust.

Kui nad abiellusid, ma ei sekkunud. Andsin neile suure summa – peaaegu kõik oma säästud. Andsin neile oma suure korteri, ja kolisin ise väikesesse stuudiosse, mille pärisin oma emalt, linna ääres. Pärast pulmi ostsid nad auto, käisid reisil, hakkasid kodu sisustama. Ma käisin neid aitamas – tegin süüa, koristasin, hoidsin lapselast, kui ta sündis. Ma tegin kõik, et neil oleks rahu ja rõõmu.

Ja siis juhtus midagi, mida ma ei osanud kunagi ette näha.

Ühel päeval läksin neile külla ilma ette teatamata. Lihtsalt viisin Kadri lemmikkoogi, mida ta lapsepõlvest saati armastas. Uks oli lahti. Kuulsin köögist nende vestlust. Martin ütles, et ma segan neid. Et ma olen pealetükkiv, üksik naine, kes ei oska oma elu elada. Et ma rikun nende energiat ja tõmban neid alla.

Kadri vaikis. Ja siis… ta nõustus. Ütles, et on väsinud minu pidevast abist. Et ma ei oska “lahti lasta”. Et ma surun peale, kontrollin, ei anna talle õhku.

Seisin koridoris ja kuulasin. Iga sõna – nagu hoop näkku. Ma ei suutnud hingata. Lahkusin vaikselt, enne kui nad mind märkasid.

Järgmisel päeval saatis ta mulle sõnumi:
„Ema, mina ja Martin tahame natuke vahemaad. Loodan, et mõistad. Me vajame ruumi.“

Ruum? Ma andsin talle kogu oma ruumi. Oma elu. Oma nooruse. Oma vaikuse. Ma andsin kõik selleks, et tal olekski just see ruum. Ja nüüd ta tahab, et ma kaoksin.

Ma ei helistanud. Ma ei kirjutanud. Ainult lapselapse sünnipäeval saatsin kaardi ja väikese kingituse. Vastust ei tulnud.

Peaaegu aasta on möödas. Ma istun oma väikeses korteris. Valmistan õhtusööki ühele. Igal õhtul kuulen läbi seina, kuidas keegi paneb multikaid mängima – ja sulgen silmad, kujutades ette, et see on minu lapselaps. Unistan, et ta kasvab suureks ja ühel päeval helistab mulle. Ja ütleb:
„Vanaema, ma igatsen sind…“

Aga võib-olla ei juhtu see kunagi.

Ma ei tea, kas ta suudab end kunagi andeks anda, kui mõistab, kui kergesti ta andis mu vaikusele üle.
Ma ei tea, kas mul jätkub jõudu veel kord uksele koputada.
Ma tean ainult üht – ma armastasin. Sügavalt. Lõpuni.

Ja tema – ta ei valinud mind.
Ta valis mehe, keda häiris ema, kes lihtsalt armastas… liiga palju.

Aga mida teeksid sina minu asemel? Kas prooviksid veel kord koputada suletud uksele — või laseksid vaiksel valul jääda?