Ma andsin kogu oma elu tütardele. Kogu elu elasin nende jaoks. Ja nüüd olen jäänud üksi

Kunagi oli mul kõik. Abikaasa, kaks väikest tüdrukut, töö… Lihtne naiselik õnn, mis tundus nii kindel ja igavene. Kuid üks autoõnnetus tegi sellele kõigele lõpu. Abikaasa hukkus liiklusõnnetuses ja ma jäin üksinda kahe väikese tüdrukuga.

Esialgu ei saanud ma isegi aru, kuidas edasi elada. Aga lapsed olid väikesed — nad vajasid süüa ja riideid. Ma võtsin kõik enda kanda. Töötasin kahel töökohal, tulin koju hilja õhtul ja hommikul tõusin jälle. Ma ei söönud piisavalt, ei maganud õigesti, aga tegin kõik, et nad millestki ilma ei jääks.

Elasin nende nimel. Selle nimel, et minu tüdrukutel oleks tulevik.

Ma rõõmustasin iga nende sammu ja iga võidu üle. Nad õppisid hästi ja see oli minu jaoks suurim tasu. Mäletan, kuidas salaja pühkisin rõõmupisaraid, kui õpetaja ütles, et minu tüdrukud on klassi eeskujuks.

Siis nad kasvasid suureks. Lõpetasid ülikoolid. Jäid elama linnas, koju ei naasnud. Neil tuli oma elu, uued mured. Alguses käisid nad vähemalt vahelgi, helistasid tihti. Ma ootasin neid kõnesid, ootasin samme ukse taga, nende naeru minu kodus.

Aga aja möödudes lakkas seegi. Nad abiellusid, pered said loodud… Ja mina nagu lakkasin eksisteerimast.

Nüüd helistavad nad kord kuus, kiirustades, muude tegemiste vahel. Viis minutit — ja kõik. «Kuidas sul läheb, emme? On kõik korras? Noh, olgu, me peame nüüd minema, meil on asju ajada…» Ja ma kuulen telefonis ainult signaale.
Aga minul? Mul pole midagi peale tühja maja ja mälestuste sellest ajast, kui nende hääled täitsid selle maja õnnega.

Nüüd ma peaaegu ei kõnni. Jalad keelduvad, jõudu ei ole. Ise ei suuda isegi leiva järele minna. Hea, et naaber vahel toob leivapätsi ja pudeli piima. Ja ma tänan Jumalat selle abi eest. 

Teate, kaua ootasin. Igatsesin, nutsin öösiti. Süda kisendas: «Miks te mind maha jätsite? Ma ju tegin kõik teie heaks!» Aga siis midagi murdus sees. Nagu ma leppisin oma saatusega. Lõpetasin ootamise. Lõpetasin kaebamise. Nüüd pole nad nagu minu elus. Ja igatsust pole enam. On ainult vaikus.

Iga päev palvetan. Küsisin Jumalalt andeks, et kogu elu jooksin materiaalsete asjade järele oma tütardele — et panna nad riidesse, anda haridus. Aga hingest… nende hingest unustasin ma. Ma ei õpetanud neid armastama ligimest, ei näidanud, et ema — see pole ainult inimene, kes kõike teeb, vaid ka süda, mis vajab hoolitsust. Ja nüüd maksan selle eest.

Jäin üksinda. Täiesti üksinda. Aga teate… ma armastan neid ikkagi. Isegi nende unustamise ja külmuse eest. Armastan samamoodi, nagu esimesel päeval, kui surusin rinnale pisikese pakikese ja sosistasin: «Sa oled minu elu».

Ja võib-olla on minu elu valesti elatud. Kuid ma ei küsi midagi, peale ühe — las minu tüdrukud olla õnnelikud. Las neil ei oleks kunagi seda, mis on minul — tühjust ja üksildust.

Ja mina elan edasi, nagu suudan. Palvega, valuga, mälestustega.

💬 Aga mis te arvate — kas ema peaks kõik endast andma lastele, isegi kui vastu saab vaid tühjuse?