Ma andsin emale oma korteri võtmed. Ja õhtul, kui olin kodus üksinda, kuulsin, kuidas keegi vaikides ukse avab – ja see polnud minu ema

Mul on noorem õde Viktoria, kes, kui nii võib öelda, on olnud minu suurim vastane juba lapsepõlvest saati. Vika tahtis alati kõike kohe kätte saada. Võrreldes minuga, ei meeldinud talle jagada.

Teiste asju kasutada – palun väga, aga jagada või midagi oma luua – ei, ei. Kui meile mõlemale anti kommi, sõi ta oma kommi kohe ära, ja siis palus emal mind sundida, et ma jagaksin oma kommi temaga.

Mul tuli jagada. Lapsepõlves kommi, hiljem aga kõrvaklappe, pleiereid, plaate, riideid, ehteid, käekotte jne. Ma vihkasin oma õde selle pärast. Ma ei kasutanud kunagi tema asju, kuid tema kasutas minu omi rohkem kui mina ise. Aja jooksul me kasvasime suureks.

Järk-järgult asendusid ehted kallimate ehetega, aga õe iseloom ei muutunud. Vanemad ütlesid mulle alati, et Vika on minu õde ja ma pean temaga jagama. Tema vastu ei olnud kunagi mingeid pretensioone. Miks nad kõik nõudsid ainult minult? Ülikooli viimasel kursusel leidsin ma töö, ja kaks aastat hiljem ostsin endale korteri.

Pärast seda, kui ostsin endale korteri, ei olnud vanematel enam nii palju nõudmisi aidata õde, sest nad mõistsid, kui raske on mul üksinda korteri laenu tasuda. Aga õde ei andnud alla.

Ta palus vanematelt korterit, aga ise ei tahtnud pingutada. Loomulikult oli tal lihtsam kelleltki midagi paluda, kui ise selleks teenida. Siis näitas ema esimest korda õele tema kohta. Ta oli alati saanud, mida tahtis, aga nüüd ütles ema:

– Kui tahad korterit, siis tööta, teeni raha ja osta see endale. Kui sa ei taha töötada, siis leia endale mees, kellel on oma korter. Me ei aidanud su õde korteri saamisel ja ei kavatse sind ka aidata.

Me vajaksime ise abi. Lõpuks ütles ema midagi, mida ta oleks pidanud ammu ütlema. Ma olen juba teist aastat oma korteris elanud ja naudin elu. Mul on kõike, ma ei saa millegi üle kurta.

Hiljuti juhtus midagi, mille pärast ei saa ma oma õele siiani andeks anda. Mul oli vaja tööasjus teise linna minna. Mul on kodus kass ja taimi. Ma jätsin võtmed emale, et ta saaks kassi toita ja taimi kasta. Kuu aja pärast tulin tagasi. Kõik oli korras, kuid märkasin, et sageli hakkasid kaduma pisiasjad, nagu käevõrud, huulepulgad jne.

Arvasin, et olin ise need ära kaotanud, ja siis imestasin, et nad on kadunud. Alles hiljem sain aru, et asi polnud päris minus. Ühel päeval jäin haigeks ja jäin koju. Ma lamasin rahulikult diivanil ja siis helises fonolukk. Ma ei oodanud kedagi, seega ei läinud ust avama. Fonolukk helises kaks korda. Siis helises uks. Ka ukse peale ei läinud ma avama.

Ma tõusin püsti ja läksin kööki. Nende kõnede peale ei saanud ma enam magada, nii et otsustasin endale teed teha. Võtsin tee ja läksin voodisse, et vaadata seriaali. Ja siis kuulsin, kuidas keegi ukse võtmega avab.

Ma jäin paigale seisma. Hirm valdas mind pealaest jalatallani. Uks avanes. Ma seisin köögiukse juures. See polnud ema, vaid Vika. Ta võttis rahulikult kingad jalast, avas minu köögikapi ja hakkas seal midagi otsima.

Vika ei märganud mind, sest ma seisin seina taga ja mind polnud tal peaaegu näha. Ma olin nii üllatunud, et lihtsalt seisin paigal ja vaatasin pealt.

Hiljem läks Vika magamistoa poole ja nägi mind teel. Ta ehmus väga, hakkas midagi segast rääkima, pani tossud jalga ja lahkus. Hiljem toibusin ja helistasin emale. Ta ütles, et see on arusaamatus, sest keegi peale tema ei omanud minu võtmeid.

Aga vähemalt lubas ema Vikaga rääkida. Minu õde hiljem selgitas ise. Selgus, et ta tegi minu võtmete koopiad, kui tuli emaga minu korterisse, kui mind kodus polnud.

Kuna Vika arvas, et mul on kõike külluses ja ma ei jaga temaga, otsustas ta ise midagi ette võtta – iga kord, kui minu korterist lahkus, võttis kaasa mingi pisiasja. Muidugi, mul on ju nii palju, et ma ei märkaks. Ema palub Vikale andeks anda, sest tema arvates ei teinud õde midagi nii suurt. Ma ei kavatse talle andestada. Kui saaksin, annaksin ta politseisse.