Ma aitasin üht tundmatut naist lapsega. Aasta hiljem saatis ta mulle paki… Ja see, mis seal sees oli, liigutas mind pisarateni

Andsin ära riideid umbes 2–3-aastasele tüdrukule. Kirjutas naine: olukord on raske, tütrel pole midagi selga panna, kas ma saaksin postiga saata? Algul tahtsin käega lüüa – las ise hakkama saab. Aga siis mõtlesin: aga kui tal tõesti on nii halb? Ja lõpuks saatsin oma kulul.

Aasta hiljem sain paki.

Algul ei avanudki. Seisin köögis, käes käärid, vaatasin pruuni teibiga kinni kleebitud karpi. Kust see tuli? Saatja nimi tundus tuttav. Siis meenus: jah, see oli seesama naine, kellele ma lapse riideid saatsin.

Karp oli kerge, aga sees miski kolises. Lõikasin teibi lahti, avasin kaane – ja tardusin.

Seal polnud ei riideid ega mänguasju. Sees oli virn hoolikalt kokku pandud laste joonistusi, paar kuivatatud põllulille, peal kiri ja mõned purgid vaarika- ja mustasõstramoosi.

Istusin taburetile ja avasin kõvera käekirjaga täis kirjutatud vihikulehe.

„Tere. Ma ei tea, kas te mind mäletate. Aasta tagasi saatsite meile riideid. See oli esimene abi, mida sain täiesti võõralt inimeselt. Elasime siis külmas majas, raha ei olnud millekski, tütar käis väga kantud riietes. Kui teie pakk saabus – ta kilkas rõõmust, ja mina samuti, mis seal salata. Tütar keerutas end peegli ees, naeris.

Nüüd on meil natuke parem. Sain tööle, mees tuli merereisilt tagasi, elu justkui paraneb, tütar kasvas. Ma tahan teile tagasi anda vähemalt osa sellest soojusest, mida te meile kinkisite. Karbis on tema joonistused. Ta ütles: „Emme, see on tädile, kes andis mulle kleidid.“ Lilled korjasime koos – teile mälestuseks. Ja minult isiklikult moos, keetsin ise meie aia marjadest. Kui sügisel vihma sajab, joote teed ja meenutate meid.“

Lugesin kirja mitu korda. Silmad kipitasid. Sees kerkis kummaline segu – tänulikkusest, kohmetusest ja vaiksest rõõmust.

Mäletasin seda päeva aasta tagasi. Ka mul polnud siis kerge. Mees oli pidevalt tööreisidel, mina kodus lapsega – väsinud, ärritunud. Riideid oli kogunenud kuhjade viisi – kotid kappides, kastid rõdul. Panin kuulutuse „Annan tasuta ära“. Sõnumeid tuli palju: ühed kirjutasid ilma „tere“, teised nõudsid „jäta mulle“, kolmandad püüdsid kaubelda, kuigi kõik oli niigi tasuta.

Ja siis see sõnum: „Tere, mul on häda, tütrel pole midagi selga panna, kas saaks postiga?“

Esimene reaktsioon oli ärritus. Postiga! See tähendab, et ma pean minema postkontorisse, järjekorda seisma, oma raha maksma. Miks mina pean? Mul endalgi muresid küllalt.

Aga siis meenutasin, kuidas ise rasedana palusin tuttavatelt vanu lasteriideid, sest kõigele ei jätkunud. Kui raske oli, kui mehel palk hilines. Ja mõtlesin: aga kui tal tõesti nii on?

Pakkisin koti – pluusikesi, kleite, jope. Viisin postkontorisse. Maksmiseks kulus, mäletan siiani, 5 eurot. Pole katastroofiline, aga siis tundus arvestatav. Ja unustasin.

Aga nüüd – siin see oli, aasta hiljem, tagasi tulnud.

Võtsin laste joonistused kätte. Ühel – kõvera katusega majake, kõrval pulga-ema, pulga-isa ja tüdruk rohelises kleidis. Üleval säras hiiglaslik päike.

Teisel – puu, oksal õunad, nii tugevasti pliiatsiga tõmmatud, et grafiit peaaegu murdus. Kolmandal – taevas, sinise vildikaga värvitud kuni auguni paberis.

Istusin ja vaatasin. See oli ju mälestus. Kellegi elu osa, mulle usaldatud.

Ja järsku tundsin, et tahan vastata. Kirjas oli aadress, e-post ja isegi telefon. Kõhklesin, aga õhtul saatsin lühikese sõnumi:
„Tere, sain teie paki. Suur aitäh. See oli ootamatu ja väga liigutav.“

Vastus tuli kiiresti:
„Oi, ma olen nii rõõmus, et kohale jõudis! Kartsin, et läheb kaduma. Tütar hüppas rõõmust: „Tädi sai!““

Nii algas meie kirjavahetus.

Ta nimi oli **Kristiina**. Elas **Pärnus**. Töötas apteegis. Mees oli kaugsõiduautojuht. Tütar, kelle nimi oli **Maarja**, käis lasteaias.

Ta kirjutas lihtsalt, ilma kurtmata, aga ridade vahelt tundsin väsimust. Vahel jutustas: „Mees jäi hiljaks, olen lapsega üksi, raske.“ Või: „Lasteaias karantiin, aga tööle peab minema.“

Ja tasapisi tekkis meie vahele õrn niit. Võõras inimene, kes kuidagi sai lähedaseks. Me polnud kunagi kohtunud, aga jagasime selliseid pisiasju, mida vahel ei räägi isegi sõbrannale.

Möödus veel pool aastat. Kevadel kavatsesin lapsega puhkusele mere äärde. Ja äkki mõtlesin: aga see on ju üsna lähedal linnale, kus Kristiina elab. Kirjutasin: „Tead, ma olen varsti teie kandis. Äkki kohtume?“

Ta ei vastanud kaua. Siis kirjutas: „Ma ei tea… Mul on piinlik.“
Ma veensin: „Joome lihtsalt kohvi. Ma ju pole võõras.“

Ja lõpuks nõustusime.

Ma olin närvis, nagu läheks kohtingule. Tulin väikesesse kohvikusse peatänaval. Istusin akna alla. Süda tagus.

Ja äkki uks avanes – ja sisse astus tema. Väike, kõhn, juuksed hobusesabas. Käes kott, millest paistis plüüšjänes. Kõrval – umbes nelja-aastane tüdruk roosas kleidis ja suurte silmadega.

– Kas teie olete? – küsis Kristiina ja naeratas.
– Jah, – noogutasin.

Ja me embasime, nagu vanad sõbrad.

Maarja ulatas mulle kohe jänese:
– See on teile.
Ma kohmetusin:
– Aitäh, kullake.

Istusime, jõime teed, rääkisime. Algul oli kohmetu, siis kerge. Kristiina jutustas oma tööst, mina – omast. Lapsed said kiiresti sõpradeks, jooksid laudade vahel.

Ja ühel hetkel mõtlesin: see ongi tõeline ime. Aasta tagasi saatsin paki peaaegu juhuslikult. Ja nüüd istun siin, minu ees inimene, kes on saanud minu elus tähtsaks.

Pärast seda kohtumist suhtlesime veel tihedamalt. Vahel saatsime teineteisele väikseid kingitusi: mina – raamatuid, tema – kodumoosi purgi.

Ja tead, mis on imeline? Mu elus sai vähem pahameelt, vähem väsimust. Õppisin rõõmustama pisiasjade üle.

Kõik sellepärast, et tol hetkel ma ei pööranud selga.

Nüüd, kaks aastat hiljem, hoian neid joonistusi ja kuivatatud lilli karbis. Vahel võtan välja, vaatan. Ja iga kord mõtlen: maailmas on nii palju kurjust ja ükskõiksust, aga piisab kord käe sirutamisest – ja see tuleb tagasi mitmekordselt.

Me kõik oleme seotud nähtamatute niitidega. Ja väike tegu võib muuta kellegi elu. Ja vahel – ka sinu enda. ❤️