Ma adopteerisin nelja-aastase poisi ja kõik oli hästi… kuni saabus tema esimene sünnipäev minuga

Kui ma esimest korda Markot nägin, istus ta lastekodu toanurgas, kaisus pehme karu. Ta oli nelja-aastane ja tal olid kõige kurvemad silmad, mida ma kunagi näinud olin. Ta ei nutnud. Ta vaatas lihtsalt ühte punkti, justkui poleks temas enam ühtegi häält ega pisarat. Ma astusin lähemale, sirutasin käe, ja ta ei tõmmanud end eemale. Lihtsalt vaatas. Sel hetkel sain aru: ma tahan olla tema ema.

Adopteerimisprotsess võttis mitu kuud. Täitsin dokumente, käisin komisjonides, ootasin kannatlikult. Ja iga kord, kui ma Markot külastasin, tundsin, kuidas ta veidi soojenes, kuidas tema käsi oli minu peos juba vähem pelglik, kuidas ta hakkas mulle usaldama.

Kui ta lõpuks koju jõudis, tundus kõik peaaegu muinasjutuline. Ta uuris ettevaatlikult tuba, katsus raamatuid, autosid, esitas vaikselt küsimusi. Ta hakkas naerma — seda haruldast, õrna naeru, millest mu süda kokku tõmbus. Küpsetasin talle pannkooke, me ehitasime klotsidest, ta uinus minu kõrval, pigistades mu kätt tugevalt.

Aga ühel hommikul muutus kõik.

See oli tema viienda sünnipäeva päev. Tõusin varakult, kaunistasin elutoa õhupallidega, küpsetasin maasikatorti — ta ütles, et maasikad on tema lemmikud. Olin ostnud auto, millest ta oli kaua unistanud. Tahtsin, et see oleks esimene sünnipäev, mida ta mäletaks kui rõõmu, pidu, soojust.

Kui ta alla tuli, tervitasin teda naeratuse ja hüüdega:
— Palju õnne sünnipäevaks, Marko!

Ta jäi seisma. Vaatas kõigele — pallidele, tordile, kingitusele — ja äkki hakkas karjuma. Läbilõikavalt, valusalt. Ta tõmbas pidžaama seljast, tõmbas laudlina laualt. Ta nuttis, värisedes, justkui oleks midagi katki läinud. Üritasin teda kallistada, kuid ta tõukas mind eemale, korrates:
— Ei! Ma ei taha! Kus on tädi Laura? Kus on minu kodu?

Ma ei teadnud, kes on tädi Laura. Ma ei teadnud, et eelmises kasuperes oli ta elanud peaaegu aasta. Ja just sünnipäeval viidi ta tagasi lastekodusse.

Psühholoog hiljem selgitas: lastel, kellel on kiindumuse trauma, on sellised kuupäevad — justkui vallandajad. Tema jaoks polnud sünnipäev pidu. See seostus valuga, kaotusega, selle päevaga, mil teda taas hüljati.

Istusin öösel tema voodi kõrval, ja ta magas, hoides käes seda sama pehmet karu. Pisaraid voolas mu põskedel. Ma sain aru, et ema olemine ei tähenda ainult rõõmustamist. See tähendab, et ollakse kohal, isegi kui laps sind tõukab eemale. Mõista, et armastus ei võeta alati kohe vastu.

Järgmisel päeval sõime koos torti. Ilma lauludeta. Ilma küünaldeta. Lihtsalt kahekesi. Ta sosistas vaikselt:
— Aitäh, ema. Ainult… ära jäta mind, eks?

Ma suudlesin teda otsaette ja ütlesin:
— Mitte kunagi, Marko. Ma olen siin igavesti.