Ma abiellusin oma isa parima sõbraga ja olin üllatunud sellest, mida ta meie esimesel abieluööl korraldas…

Kui ma ütlesin oma vanematele, et abiellun Leoni, mu isa parima sõbraga, oli nende reaktsioon ettearvatav.

— See on… ootamatu, — ütles ema ettevaatlikult sõnu valides.

Isa vaatas mulle lihtsalt küsivalt otsa ja ohkas siis:

— Ta on hea inimene. Aga kas sa oled kindel?

Ma noogutasin. Mul oli 27 aastat, Leonil aga 45. Ta oli alati olemas, tundis mind lapsepõlvest saadik ja toetas mind raskete hetkede ajal. Tundus, nagu poleks keegi teine maailmas mind nii hästi mõistnud kui tema.

Me pidasime tagasihoidliku pulma pereringis ja kõige lähedasemate sõpradega. Kõik oli suurepärane, kuid seesmiselt valdas mind kerge ärevus. Tundsin Leoni kui hoolivat, tarka ja tugevat inimest. Kuid mis saab edasi?

Kui pärast pidu oma koju naasime, tundsin end veidi pinges. See oli minu esimene abielu ja vanusevahe muutis olukorra veelgi ärevamaks.

Leon vaikis, kui me liikusime trepist üles magamistuppa. Tema silmis polnud mingit erootilist pinget või kirge — ainult mingi keskendumine.

Astusin esimesena tuppa ja tardusin.

Keskel seisis laud, millel oli korralikult välja pandud…

LEPING.

— See on nali? — hakkasin närviliselt naerma.

Kuid Leon oli täiesti tõsine.

— Ei. See on kokkulepe. — Ta viipas toolile, pakkudes mulle istet.

Mu süda tagus rinnus nagu trumm.

— Millest see kokkulepe räägib? — hakkasin tundma end ebamugavalt.

Leon istus mu vastu ja pani käed lauale.

— Olen elanud piisavalt kaua, et mõista, et perekond ei põhine ainult armastusel, vaid ka usaldusel. Ma tahan, et sa teaksid: ma ei tee kunagi midagi, milleks sa pole valmis.

Vaatasin üllatunult tema poole.

— Kas sa tahad öelda…

— Et ma ei kiirusta sind. Mitte millegagi, — ütles ta rahulikult. — Selles lepingus pole midagi juriidilist. See on lihtsalt lubadus. Ma luban sind austada, sinu piire, hirme ja soove. Me ehitame oma abielu nii, nagu see meile mõlemale sobib.

Neelatasin, tundes, kuidas mu sõrmed värisevad.

— Aga… sa oled mees, sul on oma soovid…

Leon naeratas.

— Muidugi. Kuid minu jaoks on oluline, et sa tunneksid end turvaliselt.

Järsku tundsin meeletut kergendust. Kogu öö piinasid mind hirmud, ootused, oletused… kuid lõpuks sain ma parima võimaliku – austuse.

Kirjutasin paberile alla, seda isegi läbi lugemata. Ja siis lihtsalt vajusin tema embusse, tundes meeletut õrnust ja tänu.

See oli parim esimene abieluöö. Mitte kirglik ega emotsionaalne… aga see, kus peitub kõige olulisem — mõistmine.