Ma abiellusin lesega, kellel oli väike poeg, ja ükskord ütles poiss mulle, et tema päris ema on elus ja elab ikka veel meie majas

Kui ma Adamiga kohtusin, olin kolmekümne kahe aastane. Seljataga oli ebaõnnestunud abielu ja mitu aastat üksildust, mille taga peidus väsimus ja hirm alustamiseks kõike otsast peale. Kuid tema oli teistsugune — soe, rahulik, justkui oleks tulnud mitte hävitama minu rahu, vaid andnud sellele tähenduse.

Adamile oli poeg — viieaastane Leo. Ta kaotas oma ema kaks aastat tagasi, ja algul oli meie vahel sein. Ta ei olnud jonnakas, ei karjunud, ei öelnud ebaviisakusi. Ta lihtsalt hoidis kogu aeg vahemaad. Viisakalt, aga külmalt. Adam ütles: «Ta lihtsalt elab seda oma moodi üle. Anna talle aega». Ja ma andsin. Kui palju vaja.

Ma ei püüdnud tema ema asendada. Ma lihtsalt püüdsin tema kõrval olla. Punusin talle mänguasja dinosaari soengut, tegin kakaod, lugesin öösiti raamatuid. Ja ta hakkas muutuma. Vahel naeris. Vahel võttis mind käest kinni. Kord isegi uinus mu süles. Ma mõtlesin — vaat, me oleme peaaegu perekond.

Me abiellusime vaikselt, kodus. Leo kandis särki, mida ma talle eelmisel õhtul triikisin, ja hoidis minu kimbu, kui me dokumentidele allkirju andsime. Ta ei öelnud midagi erilist, kuid tema pilgus oli nõusolek. Ma mõtlesin — ta on mind aktsepteerinud.

Ja siis, üks õhtu, tuli ta magamistuppa, surus end minu vastu ja sosistas:

— Sa tead, mu ema on elus. Ta on ikka veel siin. Selles majas.

Ma jäin tardunuks. Seesmiselt kokku surutud midagi külma. Istusin, vaatasin talle silma:

— Miks sa nii arvad, Leo?

Ta kehitas õlgu ja ütles väga lihtsalt:

— Sest ma tunnen. Ta silitab mu juukseid, kui ma magan. Ja istub voodi äärel nagu varem.

Ma ei hakanud vaidlema. Ei hakanud rääkima, et see on võimatu. Lihtsalt kallistasin teda. Ja ta jäi magama.

See oli siis, kui ma ei saanud kaua magama jääda. Need sõnad justkui jäid kurgust kinni. Ma ei uskunud vaimudesse. Kuid ma uskusin laste mälusse. Nukrusesse. Sellesse, kuidas laps võib enda sees hoida kujutist, mis on tugevam kui ükski sõna.

Hommikul läksin tema tuppa. Istus voodi servale. Vaatasin fotot, mida ta hoidis kapil — noor naine pehme naeratusega. Leo ema. Mäletasin, kui palju asju selles majas puutumata on. Tema sall nagis. Tema kruus kirjaga «ema». Tema lõhnaõli vannitoa riiulil.

Me elasime majas, kus kõik meenutas teda. Kus iga nurk talletas tema varju. Ja ma sain järsku aru: Leo ei valetanud. Ta tõesti tundis, et tema on lähedal. Sest me ise ei olnud teda vabastanud.

Samal päeval rääkisin ma Adamiga. Me istusime kaua köögis, vaikuses. Ja siis ütles ta:

— Ma kartsin, et kui ma tema asjad ära korjan, siis Leo arvab, et ma olen tema unustanud. Aga ma ei ole unustanud. Lihtsalt ei teadnud, kuidas hakata edasi elama.

— Võib-olla peaksime talle ütlema, et meeles pidada — ei tähenda hoida kinni? Et ema saab alati temaga olema. Aga et ta võib armastada ka teisi. Ja olla õnnelik — pole reetmine.

Adam noogutas.

Nädalavahetusel me koos Leoga sorteerisime tema asju. Me ei visanud midagi ära, lihtsalt panime karpi. Ta valis endale ühe tema kampsuni — ütles, et hakkab seda talvel kandma. Me riputasime foto raami ja panime elutuppa. Ma rääkisin talle, et ema — see ei ole ainult inimene, see on ka tunne. Ja et ta saab teda hoida südames, ja samal ajal olla minuga. Ja see on normaalne.

Ta surus end jälle minu vastu. Juba ilma hirmuta. Ilma pingeta.

— Aitäh, et sa ei solvunud, — sosistas ta.

Ja ma sain aru: ta valis mind ka. Omal moel. Mitte kohe. Mitte sõnadega. Aga tõeliselt.