Ma abiellusin ja järgmisel päeval hakkas mu mees kummaliselt käituma, nõudes, et ma viivitamatult rasestuksin

«Meenuta head ja ära lase halval end murda,» — seda fraasi meenutasin ma päeval, mil kõik oma kohale asetus.

Me tutvusime tööl, kiirelt lähenesime ja kuue kuu pärast abiellusime. Järgmisel päeval pärast pulmi hakkas ta rääkima lapsest. Mitte vihjates — vaid otsese survega: «Peame kohe alustama.» Selgitusi polnud. Ma pidasin tema kiirustamist emotsioonide arvele, kuid selline olukord jättis siiski oma jälje.

Vastus saabus juhuslikult. Koristamise ajal ilmus tema sülearvutisse teatiseil «Kas ta on juba rase?» Selle oli kirjutanud tema endine kaaslane. Vestlus oli lühike, kuid äärmiselt selge: «Pea meeles meie kokkulepet. Sul on aasta aega pärast pulmi. Muidu jääb pärand ilma». Tema vastus: «Kõik läheb plaanipäraselt». Edasiseks olid detailid: kelle peres on testamendi tingimused, millal toimub sugulaste nõupidamine, kuidas «küsimus lahendada» ja naasta «tavapärase elu juurde».

Pusle sai kiiresti kokku. Tema peres on vara, millele pääseb ligi vaid see, kellele sünnib üks aasta jooksul pärast abiellumist laps. Endisel ei ole võimalik lapsi saada. Plaan oli lihtne: abielluda sobiva naisega, täita nõutud ajakava, saada osa pärandist, lahutada ja naasta varasemate suhete juurde.

Reaktsioon «plahvatada kohe» tundus mulle liiga odav. Võtsin pausi ja hakkasin tõendeid koguma. Kopeerisin vestluse ja manused mälupulgale, tegin fotosid «kriitiliste kuupäevade» kalendrist, salvestasin paar vestlust, kus ta kinnitab eesmärki: «Kuni aastapeoni peab kõik olema lahendatud». Kontrollisin abielulepingut juristiga: teadlik pettus ja minu kasutamine vahendina on kaalukad põhjused tingimuste ümbervaatamiseks. Jurist soovitas mitte skandaali tõsta, vaid tegutseda perekonna koosolekul, kus viibib pärandi haldaja.

Kuni pereõhtusöögini mängisin «õnnelikku pruudipaari», ei vaielnud vastu, noogutasin lapse toale suunatud vestlustele, kuulasin viisakalt sugulaste nõuandeid. Seesmiselt oli aga kõik juba otsustatud.

«X-päev». Suur õhtusöögilaud, tooste, õnnitlused, kohustuslikud kõned perekonna väärtustest. Kui meie kord käes oli, tõusin püsti ja ütlesin, «Aitäh sooja vastuvõtu eest. Mul on samuti kingitus — tõde». Lülitasin sisse projektori. Ekraanil olid vestluste ekraanipildid, kuupäevad, helisalvestised. Ilma emotsioonideta, ilma kommentaarideta — ainult faktid, üksteise järel, et vaatajatel ei jääks «aga».

Vaikus oli ohtrat. Kõige vanem pereliige tõusis püsti ja ütles seda, mille nimel oli väärt need nädalad vaikida: «See on ebasobiv. Pärandi tingimustele ma lisan risti. Ta ei saa midagi.» Endine, keda kutsusin «tuttavana», kargas kohe püsti, hüüdis tema poole: «Mul pole sellist inimest vaja» ja lahkus.

Ta üritas mängida harjumuspärase kaarti: «See on arusaamatus, sa said kõigest valesti aru.» Lisain lihtsalt: «Kogu selle aja olen võtnud rasestumisvastaseid vahendeid. Ma ei kavatsenud kedagi oma keha kaudu petta». Pärast seda polnud midagi vaja selgitada.

Järgmisel päeval esitasin lahutuse hagi. Avaldusele lisasin tõendite arhiivi ja juristi järelduse. Abielutingimused vaadati üle tema kahjuks: petmine ei ole «iseloomude kokkupõrge». Ta võttis oma asjad kiiresti ja vaikselt kaasa. Perekonnas suleti teema iseenesest — kui dividende pole, pole ka kaitsjaid.

Mulle kirjutatakse tihti: «Aga kui oleksite eksinud?» Sellisel juhul oli mul lihtne käitumisliin: esmalt silmast silma vestlus, siis — pere kokkusaamine. Aga kahjuks, see kõik kinnitas end kuni koma täpsuseni.

Praegu on mul selged piirid ja selged dokumendid. Ma ei usu muinasjutte «kogemata survestamisest». Ma usun läbipaistvatesse motiividesse ja austusse. Aga kuidas teie minu asemel käitunuks — oleksite kohe kõik maatasa teinud või ootasite ka hetke, et faktid iseenda eest räägiksid?