„Lubasime sulle korteri osta – ja me ostsimegi,“ – väidavad vanemad. Ostsid, aga mitte sinna, kuhu ma tahtsin, vaid kuhu nemad otsustasid

Minu ema ja isa on terve elu elanud väikeses linnas ega ole kunagi suuremat tahtnud. Suured linnad ei olnud nende maitsele, kuigi mul on kahtlus, et nad pole seal kunagi raudteejaamast kaugemale jõudnud. Ja iga jaam – see pole just kõige meeldivam koht.

Ometi olid vanemad kindlad, et suurlinnades pole midagi head. Meie väike linnake oli nende arvates ideaalne: kõik tunnevad üksteist, uksi pole ööseks vaja lukustada, sugulased on lähedal ja kõik küsimused saab omavahel lihtsalt lahendada. Lisaks oli neil oma aiamaa, ilma milleta nad elu ette ei kujutanud.

Ma olen lapsest saati seda linna vihkanud. Alati kõigile silme all, uusi nägusid aasta jooksul ei näe. Teismeeas otsustasin kindlalt, et kolin siit linnast välja ükskõik mis hinnaga.

Ainus viis selleks oli ülikooli astumine. Mul õnnestus sisse saada ja lõpuks pääseda oma kodulinna soost. Koju sõitsin harva ja vastumeelselt, isegi suvevaheajal ei jäänud ma sinna kauemaks kui nädalaks.

Pärast ülikooli lõpetamist korraldasid vanemad tõelise draama, kui said teada, et ma ei kavatse tagasi koju naasta.
Me ei suhelnud siis umbes pool aastat. Ma ei tea, kuidas nad nii pika vaikuse üle elasid, aga minu jaoks lendas see aeg mööda ühe hetkega, sest ma püüdsin meeletult leida head töökohta. Tänu tohututele pingutustele, oskustele, tutvustele ja õnnele õnnestus mul saada töökoht heas ettevõttes. Tõsi, alustama pidin kõige madalamalt astmelt, aga see ei heidutanud mind.

Töötasin peaaegu ööpäev läbi, et võimalikult kiiresti kõik selgeks saada, kõigest aru saada ja õppida. Minu pingutused ei jäänud märkamata. Aeglaselt, aga kindlalt ronisin karjääriredelil ja mõne aasta pärast hakkasin teenima piisavalt, et saaksin korteri jaoks raha kõrvale panna.

Sel ajal olid suhted vanematega justkui taastunud. Nende arvamus, et elan neist nii kaugel, polnud muutunud, aga vähemalt lõpetasid nad selle pideva meelde tuletamise. Viimased aastad arvasin isegi, et nad on minu otsusega leppinud, peaasi, et ma oleksin õnnelik. Kui ma oleksin teisiti mõelnud, poleks ma sellist rumalust teinud.

Raha korteri ostmiseks olin kogunud ja olin valmis oma unistuse täitmiseks. Kuid esimese ettejuhtuva variandi võtmine ei tulnud kõne allagi, sest nende raha teenimine nõudis minult nii palju pingutust. Otsisin korterit, mis mind tõeliselt köidaks. Ja lõpuks leidsin selle.

Kaks kuud tagasi avastasin imelise korteri. See vastas kõigile minu nõudmistele, isegi jõudsin seda vaatamas käia. Kuid siis kutsuti mind tööreisile, millest ma ei saanud keelduda. Kaua see kestab, ma ei teadnud – seal oli transpordiga probleeme. Korteri omanikud ütlesid, et müük on kiire ja nad ei saa oodata. Mul oli lahkumiseni jäänud vaid paar tundi ja ma ei suutnud midagi ette võtta.

Seetõttu otsustasin paluda abi vanematelt. Mõlemad olid juba pensionärid, aega neil jätkus ja nende aed oli sel ajal lume all. Andsin neile raha, volikirja, korraldasin kontakti müüjaga ja läksin tööreisile. Ma ei osanud ette kujutada, et midagi võiks viltu minna.

Vanemad võtsid minuga ühendust nädal hiljem. Nad ütlesid, et kõik on korras – korter on ostetud. Ma rahunesin. Kuid koju naastes sain teada, et nad ostsid korteri, aga mitte selle, mille ma välja valisin. Nad ostsid kolmetoalise korteri oma kodulinnas ja registreerisid selle ema nimele.

– Me lubasime sulle korteri osta – ja me ostsime. Tule ja ela. Imeline kolmetoaline korter, võid kohe pere luua. See pole mingi ühetoaline auk, mida sa tahtsid. Pärast meid saad selle niikuinii päranduseks, nii et pole vaja seda ümber registreerida, – ütlesid vanemad, endaga väga rahul.

Ma ei oska oma tundeid kirjeldada. See polnud kurbus ega viha. See oli midagi suuremat – pettumus, kui mõistad, et su elus pole enam kedagi, keda saaksid täielikult usaldada.

Kõik sugulased on nüüd minu mustas nimekirjas. Ma ei taha kellegagi suhelda. Ma ei taha ka vanemaid näha – minu jaoks nad pärast seda lihtsalt ei eksisteeri. Ma ei tea, mida teha. Mul pole jõudu mitte millegi jaoks.