Loomade varjupaika ilmus salapärane sponsor – aga kui see leiti, selgus, et ka temal endal oli abi vaja

Väikelinna äärelinnas asuv varjupaik vaevles pideva rahapuuduse käes. Vabatahtlikud tegid kõik, mis võimalik: kogusid annetusi, ravisid loomi, jalutasid nendega ja tegid puuridesse soojustust. Kuid isegi nende väsimatu pühendumise juures sulasid rahalised vahendid kiiremini, kui keegi oleks soovinud. Seetõttu olid töötajad šokeeritud, kui organisatsiooni kontole hakkasid regulaarselt laekuma annetused tundmatult heategijalt.

Iga kuu saabus summa — mitte tohutu, aga igati stabiilne. Selle eest sai osta toitu, katta osa ravimikulusid ja isegi paigaldada kütte kutsikate tuppa. Kirjad ilma allkirjadeta, ülekanded märkega «Sabatuttide jaoks». Ei kontakte, ei nõudmisi.

Mitu korda püüdsid vabatahtlikud välja selgitada, kes nende lahkete tegude taga seisis, kuid pangad keeldusid infot jagamast. Nii kestis see peaaegu aasta. Ja siis ühel päeval ilmnes varjupaiga värava juurde vana mees, kulunud koti rihm üle õla. Ta seisis seal, kõhklemata sisse astumast. Laura, üks vabatahtlikest, märkas teda ja läks kiirustades tema poole.

— Kas vajate abi?

Mees vaatas teda kergelt naeratades:

— Mina see olen. See, kes teid aitab. Tahtsin lihtsalt vaatama tulla.

Meest kutsuti Rikiks. Ta elas läheduses vanas majas, üksinda. Omal ajal töötas ta insenerina, nüüd aga oli ta pensionär. Noorpõlves oli tal olnud koer nimega Buster. Pärast Busteri surma ei võtnud ta endale enam ühtki looma. Kuid ühel hetkel sattus ta artiklile varjupaigast. Ja ta otsustas, et saab head teha — vaikselt, märkamatult.

— Ma ei tahtnud, et mind tänataks, — ütles ta. — Lihtsalt… tahtsin, et kellelgi oleks soojem.

Laura kutsus ta sisse. Ta seisis pikka aega puuride ees, rääkis koertega, silitas kasse. Tema silmades oli õrnus, nagu tunneks ta igaüht neist isiklikult. Vabatahtlikud jutustasid üksteise üle võidu lugusid ja näitasid, kuidas varjupaik on üles ehitatud. Aga siis märkasid nad: Rik on väsinud. Tal oli selgelt raske liikuda, ta hingeldas.

Laura pakkus, et viib ta autoga koju. Riki väike maja osutus peaaegu tühjaks. Ahi soojendas halvasti, külmkapp oli peaaegu tühi. Ta ei kurtnud. Lihtsalt elas nii hästi, kui suutis, andes ära vähesegi, mis tal oli.

Sellest päevast alates hakkasid vabatahtlikud teda külastama. Kord tõid toidukraami, kord paigaldasid uue radiaatori. Üks noormees parandas segisti. Ja nädal hiljem ilmus tema majja kutsikas nimega Chip.

Alguses püüdis Rik vastu vaielda:

— Ma olen juba vana.

Mille peale Laura vastas:

— Aga tema on alles väike. Teil on kergem koos.

Nüüd tervitab Chip Riki väravas. Ja varjupaigas ripub seinal foto kirjaga: «Neile, kes aitavad südamest». Sest headus tuleb tagasi. Mõnikord — kõige ootamatumatel viisidel.