«Loodan, et ema tuleb varsti,» — palvetab vaene orb enne uinumist ja hommikul astub tema juurde vana naine

Väike Emi heitis igal õhtul oma külmale voodikesele lastekodus, pani käed palveks kokku ja sosistas vaikselt:

— Loodan, et ema tuleb varsti.

Need sõnad olid tema ainus lohutav rituaal, viis ellu jääda maailmas, kus tal kedagi ei olnud. Teised lapsed grupis olid juba leppinud tõsiasjaga, et nende vanemaid enam ei ole, või olid nad nad lihtsalt unustanud. Kuid mitte Emi. Ta oli kindel, et ühel päeval tuleb tema ema tagasi.

Lastekodu kasvatajad rääkisid sageli temast sosinal.

— Vaene laps, — vangutas pead Monika. — Ikka veel usub, et ema tuleb.

— Tal tuleks tõtt rääkida, — ohkas teine. — Aga kuidas saaksid sa purustada nii väikese südame?

Emi ei teadnud neist vestlustest. Ta nägi vaid täiskasvanute külmasid pilke ja tundis, et tema lootus on tema enda väike saladus. Igal hommikul ärkas ta mõttega, et äkki täna tema unistus täitub.

Aga see hommik oli eriline.

Varasel koidikul kostus lastekodu ukse taga koputus. Kasvatajad vaatasid teineteisele arusaamatult otsa, mõeldes, kes võiks nii vara tulla. Monika avas ukse ja nägi enda ees vanemat naist sõbraliku, kuid väsinud näoga. Naine hoidis käes väikest kompsu ja naeratas kõhklemisi.

— Tere hommikust, — ütles ta vaikselt. — Minu nimi on Maria. Tahaksin teiega rääkida tüdrukust nimega Emi.

Monika kortsutas kulmu.

— Kas olete tema sugulane?

— Ei, aga ma… ma tulin tema palvet täitma, — vastas Maria ning tema silmad särasid elevusest.

Kasvataja ei suutnud aru saada, mida kummaline külaline mõtles, kuid kutsus ta siiski sisse. Maria istus vanasse tugitooli ja jutustas oma loo. Ta oli lesk, kes oli terve oma elu elanud väikeses külas ja alles hiljuti avastas, et tema perekonda jäi kaugem sugulane — väike tüdruk-orv.

— Kui ma temast kuulsin, sain kohe aru, et pean midagi tegema, — ütles ta. — Ma tean, mis tunne on üksi olla.

Monika kuulas teda umbusklikult, kuid Maria süda oli nii siiras, et kasvataja otsustas anda talle võimaluse.

— Oodake siin, ma toon Emi, — ütles ta.

Kui tüdruk tuppa toodi, tõusis Maria püsti ja astus talle ettevaatlikult lähemale. Emi vaatas teda üllatunult, kuid tema silmades süttis kiiresti lootus.

— Kas sa oled… oled minu ema? — sosistas ta.

Maria laskus õrnalt põlvili ja kallistas tüdrukut.

— Ma ei ole sinu ema, kallis, kuid ma tulin, et saada kellekski väga lähedaseks. Kui lubad, tahan olla sinu pere.

Emi tardus, kuulates tema sõnu. Tüdruku silmadesse ilmusid pisarad, kuid need olid rõõmupisarad.

— Kas see tähendab, et ma ei ole enam üksi? — küsis ta vaikselt.

— Ei kunagi enam, — vastas Maria, silitades tema pead.

Sellest ajast muutus Emi elu. Maria lapsendas ta ning nad kolisid koos mõnusasse maamajja. Nüüd igal ööl, uinudes, palvetas Emi ikka veel, kuid tema palve oli muutunud:

— Aitäh, et mul on pere.

Ta teadis, et ema, keda ta nii kaua oli oodanud, vaatab taevast tema peale ja tunneb rõõmu, et tema väike tüdruk oli lõpuks leidnud kodu ja armastuse.