Lillemüüja viskas pilkalt vanamehele närbunud lille viie euro eest — kuid see, mis juhtus hiljem, pani ta häbist silmad maha lööma…

Ta astus lillepoodi, taskus kõigest viis eurot. Ta tahtis osta mimosaharukest — naisele, keda ta kunagi armastas ja kaotas. Kuid kui müüja pilkavalt ulatas talle närtsinud varre, otsustasin ma, et ta peab seda päeva igaveseks meenutama. Ja see, mis järgnes, jättis kogu poe vaikseks.

Ma astusin sisse vaid paariks minutiks — et naise ja tütre jaoks kimbud võtta. Õhus oli rooside, liiliate ja orhideede aroom. Mul oli juba pakitud kimp käes, kui märkasin vanemat meest sisenemas: vana, aga korralikult triigitud mantel, püksid viikidega ja läikima löödud kummikud, kuigi natuke kulunud. Lihtne valge särk, kõik nööbid kinni. Mitte eksinud ega murtud — lihtsalt inimene, kel on vähe, aga väärikus on säilinud.

Ta polnud veel sammu astunud, kui noor müüja tema juurde äkitselt tuli:
— Mida te siin teete, vanaisa? Ärge segage ostjaid.

Vanamees laskis veidi pilku alla:
— Vabandust… Öelge palun, kui palju maksab mimosaharuke?

Ta ohkas pahaselt:
— Tõsiselt? Te ei pea siia midagi tõmbama. Te ei saa endale midagi lubada.

Ta võttis aeglaselt taskust kortsutatud kupüürid. Silus need värisevate sõrmedega.
— Siin on viis eurot. Kas sellest piisab… vähemalt millegi jaoks?

Ta muigas, läks nurka ja tõmbas välja poolkuivanud mimosa katkise varrega.
— Palun. See on kõik, mida saate endale lubada. Edasi liikuge.

Ta võttis haruka nii ettevaatlikult, kui hoiaks kristalli, üritades seda sirgendada. Põsel veeres alla vaikne pisar — mitte vihast, vaid sellest väsinud valust, mis koguneb aastate jooksul.

Astusin leti juurde, asetas oma kimbud ja ütlesin müüjale:
— Pakkige kõige ilusam mimosa kimp. Parim, mis teil on.
— Teile? — Olles segaduses, küsis ta.
— Ei. Temale.

Poes valitses vaikus. Pilk tema näolt kadus, ta eemaldas riiulilt vaikselt kõige värskema, päikseliseima kimbu. Makstes astusin vanamehe juurde ja andsin talle kimpu tema värisevatesse kätesse:
— Inimesele, kes väärib enamat kui närtsinud oks.

Ta silmad täitusid taas pisaratega — kuid nüüd juba tänulikkuse pisarate. Ta sosistas, hääl murdus:
— See… on mu naisele. Täna oleks olnud tema sünnipäev.

…Tal ei ole teda siin olnud juba viis aastat. Igal aastal tuleb ta sel päeval tema juurde — mitte luksusega, vaid sellega, mida naine kõige rohkem armastas: mimoosidega. Ta kõnnib aeglaselt, toetudes kimpu ja vanale kepile ning asetab kollased koheva pallid külmale kodule, sosistades kareda häälega kõige lihtsamaid sõnu: «Ma mäletan. Olen siin.» Talle oleks piisanud ühest oksast viie euro eest, aga sellest poleks piisanud, kui sellel oksal poleks olnud väärikust.

Aga kuidas te oleksite minu asemel käitunud — kas oleksite mööda kõndinud või samuti valinud tema jaoks kõige parema kimpu?