Lauseid meie lapsepõlvest, mis jäävad igaveseks meie südamesse
Meie vanemate nõuanded jäävad alati meiega. Ilma nendeta pole meil lihtsalt kuhugi minna. Lapsepõlves olime nende peale vihased, aga nüüd toovad need sõnad heatahtliku naeratuse.
Muidugi soovisid nad meile alati ainult head, seetõttu saadavad nende sõnad meid kogu elu.
— Kes teeb sinu eest kodutööd? Puškaitis või?
— Kohe koju!
— Ära unusta mütsi pähe panna!
— Täis suuga normaalsed inimesed ei räägi!
— Mina ütlen ühe sõna, aga sina kakskümmend vastu!
— Nii peab tegema, sest ma ütlen sulle nii!
— Ja mis sa istud? Pole enam midagi teha? Kohe leiame sulle tegevust!
— Kui sa tuld ära ei kustuta, tulen ja teen seda ise!
— Ma ju ütlesin, et kampsunit tuleb kanda! Nüüd näen, et sul on külm!
— Meie jaoks jääd sa alati lapseks, ükskõik kui vana sa oled.
— Tundub, et ainult sinul pole koolis midagi teha?
— Kas kõik hüppavad katuselt alla ja sina ka?
— Nii, kellega ma nüüd räägin? Aga sina istud ja vahtid lakke.
— Kodus räägime.
— Normaalne inimene küünarnukke lauale ei pane.
— Lõpeta omaette pobisemine.
— Lauast ei tõuse, kuni kõik on söödud.
— Kogu su jõud jäi taldriku põhja.
— Kui sa niimoodi haigutad, lendab kärbes sulle suhu ja jääb sinna.
— Kes halvasti õpib, läheb kojameheks tööle. Kas tahad seda?
— Kui suureks kasvad, ütled veel aitäh.
Aga millised fraasid on teile lapsepõlvest kõige rohkem meelde jäänud? Jagage neid meiega kommentaarides.
