Lapsed viisid 80-aastase ema vanadekodusse. „Sa segad meid!” Kuid vaevalt oli ta üle läve astunud, kui juhtus midagi uskumatut…

80-aastase Elizabethi viisid vanadekodusse tema enda lapsed. Kogu elu oli ta elanud koos poja ja tema perega, aidanud kasvatada lapselapsi, hoolitsenud majapidamise eest, säästmata ei aega ega jõudu.

Ta oli kindel, et vanaduses, kui käed nõrgemaks muutuvad ja tervis hakkab alt vedama, jääb tema pere tema kõrvale, et teda toetada. Kuid tegelikkus osutus teistsuguseks – lapsed, keda ta oli kasvatanud, otsustasid, et nüüd on ta lihtsalt koormaks.

— Ema, palun mõista, — ütles poeg, vältides tema silmi, — meil on raske. Sa oled tihti haige ja lapsed muretsevad. Nii on parem, kui sind hoolitsevad spetsialistid.

Need sõnad lõikasid valusalt Elizabethi südamesse. Ta oli alati uskunud, et pere on kindlus, kus igaühele on koht, olenemata vanusest ja seisundist. Kuid nüüd anti talle mõista, et ta on muutunud koormaks.

Sõidu ajal vaatas Elizabeth aknast välja, tundes, kuidas iga lähenemine uutele kodudele eemaldab teda üha enam tuttavast maailmast, kus ta kunagi nii õnnelik oli.

Kui nad vanadekodu juurde jõudsid, tundus hall hoone range ja elutu, justkui külm kivimälestis tema möödunud elule. Poeg väljus kiiresti autost, et emale välja aidata.

Elizabeth viivitas hetkeks, tundes, justkui hüvastijätt majaga, kuhu jäi tema elu. Võttes keppi, tõusis ta raskustega ja liikus aeglaselt ukse poole.

Kuid vaevalt oli ta üle läve astunud, kui juhtus midagi täiesti ootamatut. Nende poole liikus koridoris ratastoolis eakas mees. Tema silmis säras soe ja siiras naeratus, millest Elizabethi üle käis soojuse laine.

— Tervitan, — ütles ta, pöördudes tema poole mingi seletamatu kindlusega. — Olen Richard. Te olete ilmselt uus?

Elizabeth oli segaduses, teadmata, mida vastata. Ta ei oodanud siin näha kedagi nii sõbralikku ja avatud. Hetkeks tundus talle isegi, et Richard ei ole üldse võõras, vaid vana sõber, keda ta lihtsalt pole ammu näinud.

— Tere tulemast, — jätkas ta, justkui lugedes tema mõtteid. — Ärge muretsege. Ma arvasin ka kunagi, et see koht saab minu elu lõpuks, et siin ootab mind vaid üksindus. Kuid ma eksisin. Selgus, et elu võib üllatusi pakkuda igas vanuses.

Need sõnad puudutasid ootamatult Elizabethi hinge. Need olid lihtsad, kuid neis oli mingi tabamatu jõud. Ta tundis, et võib-olla ootab teda siin mitte ainult hoolitsus ja tähelepanu, vaid ka uued tutvused, inimlik soojus, isegi rõõm, mille ta oli juba ammu unustanud.

Sel hetkel tabas ta end mõttelt, et ei tunne enam seda lootusetust, mis oli teda viimastel päevadel piinanud. Talle tuli soov uskuda, et ees võivad olla veel helged hetked ja et ta võib-olla kohtub siin inimestega, kes saavad talle tõeliselt lähedasteks.

Poeg, nähes, kuidas ema Richardiga rääkima hakkas, tundis kergendust. Talle tundus, et ema leiab siin oma koha ja südametunnistus ei vaeva teda enam nii palju. Kuid Elizabeth teadis, et andestada see tegu pole sugugi lihtne. Ta aktsepteeris uut reaalsust, kuid reetmise valu lahtilaskmine oli palju raskem.