Läksin varjupaika kutsikat võtma… ja tulin koju vana ja pimedat koera kandes…

Ma läksin varjupaika kindla plaaniga: tahtsin kutsikat. Pisikest, energilist, saba liputavat koera, kelle silmad säravad uudishimust ja rõõmust. Pärast seda, kui mu ustav koer Roki oli lahkunud pärast 12 ühist aastat, oli mu maja jäänud tühjaks ja vaikseks. Läks aega, et end uuesti valmis tunda uueks sõbraks, kuid see vaikus… see tegi haiget. Ma igatsesin hingamist voodi kõrval, küüsi põrandal, lihtsat kohalolekut.

Varjupaigas segunes desinfitseerimisvahendi lõhn haukumise ja millegi kurvaga. Lahke töötaja nimega Liis tuli mulle vastu ja juhatas mind boksidesse. Kümned koerad haukusid, hüppasid, lunisid tähelepanu. Peatusin ühe väikese musta kutsika juures, kes sabaga rõõmsalt vehkis.

“Ta on alles kahekuune,” ütles Liis.
“Ta on täis elu,” vastasin ma.
“On küll,” nõustus ta, “aga ma tahaksin sulle veel üht koera näidata.”

Mu kulmud tõusid, aga järgnesin talle. Koridori lõpus, vaikses nurgas, oli boks. Seal, kükakil nurgas, lamas üks vana koer. Tema karv oli hallikas ja silmad kinni.

“See on Miia. Ta on umbes kolmteist. Ta on pime. Leidsime ta tee äärest, ilmselt jäeti ta lihtsalt maha. Ta ei liigu peaaegu üldse… tundub, et ootab lihtsalt lõppu.”

Ma ei öelnud midagi. Vaatasin teda. Tal polnud lootust silmis, ega ka viha. Ainult sügav rahu ja leppimine. Nagu ta ei ootaks enam elult mitte midagi.

“Ma võtan ta,” ütlesin ma vaikselt.

Liis vaatas mind jahmunult. Ta hakkas seletama, kui keeruline võib olla vana koera eest hoolitsemine. Noogutasin vaid. Olin otsuse teinud.

Esimesed päevad olid rasked. Miia ei söönud, ei liikunud. Ma lamasin tema kõrval ja sosistasin: “Nüüd oled sa kodus. Ma olen sinuga.” Ta keha värises. Mõnikord nuttis ta öösel tasa. Ma ärkasin, silitasin teda. Ja ta rahunes.

Siis juhtusid esimesed väikesed imed.

Neljas päev — ta läks ise toidukausi juurde. Seitsmes päev — ta pani oma pea mu põlvele. Ma puhkesin nutma. See oli esimene usalduse märk.

Õppisin, kuidas hoolitseda pimeda koera eest. Panin ukse külge kellukesed, hoidsin mööbli alati samas kohas, rääkisin temaga pidevalt. Ta tundis ära mu hääle ja sammud. Me õppisime koos elama.

Möödus kuu. Miia tundis igat maja nurka. Ta istus õues, pööras nina päikese poole. Inimesed küsisid: “See on su koer? Ta on nii vana!” Ja ma vastasin: “Jah. Ta on minu tüdruk.”

Ühel jalutuskäigul tuli meie juurde energiline kutsikas. Ta tahtis mängida, hüppas, haukus. Miia ehmus ja nuttis. Võtsin ta sülle. Sel ööl ta ei maganud. Kõndis rahutult ringi.

Järgmisel päeval läksin tagasi varjupaika. Kutsikas oli ikka seal.

Nii sai Leo meie pere liikmeks.

Ma kartsin, et Miia ei võta teda omaks. Aga Leo oli kannatlik. Ta lamas tema kõrval, ootas, puudutas teda ninaga, kui Miia seisma jäi. Ja ühel päeval Miia puudutas teda käpaga. Sellest hetkest olid nad lahutamatud.

Leo sai tema silmadeks. Ta juhatas teda, jäi tema kõrvale. Ja Miia… ta elavnes. Jalutas rohkem, isegi mängis natuke. Vahel tundus, et ta naeratab.

Nüüd on möödunud aasta. Miia ei ole enam see hirmunud, mahajäetud vanake. Temast sai meie kodu süda. Rahulik ja tark. Leo on tema vari. Ja mina… sain aru, et elu ei anna alati seda, mida tahame. Mõnikord annab see meile just selle, mida vajame.

Tõeline armastus ei küsi vanust.

Ja ma ei päästnud Miia elu üksinda.

Me päästsime teineteist.