Kuulsin prügikasti juures vaikset piiksumist ja tahtsin lihtsalt mööda kõndida. Kuid miski peatas mind, ja ma läksin lähemale…

Oli hiline õhtu. Tulin töölt koju — väsinud, vihane, peaaegu pisarais.
Mõtlesin ainult selle peale, kuidas voodi jõuda ja hommikuni magada.

Trepikoja ees seisis prügikaste, ja äkki vaikusest kostis midagi… vaevu tajutavat.
Vaikne, haletsusväärne piiksumine.

Peatusin. Kuulasin. Jälle — õrn vingumine, justkui keegi nutaks.
Läksin lähemale ja nägin papist kasti.

Sees oli pisike karvapall, must, värisev, vaevu elus.
Ta ei liikunud, hingas vaid vaikselt.
Seisin ja mõtlesin: «Ära võta. Mine mööda. See pole sinu probleem».
Kuid kui keerasin end märkamatu minema, hakkas ta uuesti kiunuma… ja sel hetkel ma mõistsin, et enam ei saa lahkuda.

Võtsin kasti üles. Käed värisesid — külmast, väsimusest, hirmust vastutuse ees.
Tõin koju, panin köögipõrandale. Kutsikas ei liigutanud ennastki.

Istudin ja vaatasin teda, kuni sain aru: ta sureb. Täitsa.
Väike, kellegi poolt ära visatud, nagu tarbetu asi.

Helistasin sõbrannale — ta on loomaarst. Ta hääl oli rahulik, aga lühike:
— Too kohale. Kiiresti. Kui täna ei jõua — ei jää ellu.

Istusin autosse. Kasti kinnitasin turvavööga, nagu laps.
Ta peaaegu ei hinganud. Kogu tee ma sosistisin:
— Kannata, kuuled? Veel natukene.

Kliinikus sõbranna vangutas pead: dehüdratsioon, alajahtumine, kopsupõletik.
— Vähe lootust, — ütles ta. — Aga proovime.

Kolm päeva käisin seal hommikul ja õhtul. Söötasin teda süstlast, soojendasin kätega, silitasin pead.
Ta ei avanud silmi. Arvasin, et kõik — on asjatu.

Aga siis, neljandal päeval, ta äkki tõstis pea ja vaatas mulle otsa.
Ta silmad olid udused, hirmunud, kuid elus.

Ma puhkasin nutma. Ei mäleta, millal viimati nutsin — tundub, et esimest korda üle pika aja.

Nädala pärast viisime ta koju. Ta oli veel nõrk, kuid sõi ise, püüdis joosta.
Andsin talle nimeks Oskar. Ei tea miks, lihtsalt nimi tuli ise.

Ta käis mulle igal pool järel, magas voodi kõrval ja vaatas mind nii, nagu oleks ma kõik, mis tal on.
Ma arvasin, et kasvatan ta üles ja annan ära. Kuid päev järgnes päevale — ja ma sain aru, et ei suuda.

Oskar kasvas. Suur, veidi kohmakas, maailma kõige sõbralikumate silmadega.
Temaga kodu muutus teistsuguseks — elusaks, tõeliseks.
Tõusin vara, et viia ta jalutama, naersin, kui ta tõi voodisse sussi, ja püüdsin end tabada mõttelt, et esimest korda üle pika aja ei tunne tühjust.

Ta muutis mind. Enne teda elasin inertsiga — töö, kodu, jälle töö.
Ei mingit sõpru, ei mingit tunnet, ei usku, et headus endiselt eksisteerib.

Aga siis tuli tema — ja õpetas mind hoolima. Uskuma. Südant avama, isegi kui on hirmus.

Kord kohtasin hoovis naist. Ta naeratas, vaadates Oskarit:

— Kui ilus koer! Kindlasti kallis tõug?

Naeratasin vastuseks:

— Ei. Lihtsalt ta maksis kunagi ühe inimese südametunnistuse hinda.

Hiljuti, jalutuskäigu ajal, nägime umbes kümneaastast tüdrukut. Ta istus pingil ja nuttis.
Läksin tema juurde, küsisin, mis juhtus.

— Vanemad tülitsevad, — sosistas ta. — Ma ei tea, kuhu minna.
Oskar astus vaikselt ligi, pani pea talle põlvedele.

Tüdruk kallistas teda ja äkki lakkas nutmast.

Enne kui ta ära läks, ütles ta:

— Aitäh teile. Ja teie koerale.

Kui ta kadus ümber nurga, meenus mulle too öö. Prügikastid, kast, vaikne piiksumine.

Kui oleksin siis mööda kõndinud — ei oleks olnud seda hetke.

Ta päästis mitte ainult oma elu. Ta päästis ka minu.

Aga kui te oleksite minu asemel kuulnud seda haledat piiksumist prügikasti juures — kas oleksite mööda kõndinud või peatunud?