Kuulsin kogemata lastelaste vestlust ja sain aru, et nad arvavad minust hoopis teisiti…

Mõnikord arvan, et vanadus jõuab kätte mitte siis, kui hakkad toetuma kepile või kui peegel enam ei andesta. See jõuab siis, kui mõistad: sinu armastus on muutunud liiga suureks ja raskeks nende jaoks, kelle nimel oled seda kogu elu südames kandnud.

Olen alati püüdnud olla poja läheduses. Peale abikaasa surma suunasin kogu oma sooja ja jõu temasse ja tema perre. Ma armastan oma lapselapsi väga, veetsin öid üleval, kui nad haiged olid, tegin neile süüa, püüdsin olla osa nende maailmast. Uskusin, et nad ootavad mind, et minu külaskäik on neile rõõm. Mõnikord tundsin väsimust, kuid üks lapsenaeratus kustutas kõik.

Hiljuti olin taas nende juures külas. Poeg ja minia istusid köögis, arutasid asju, ja mina koristasin mänguasju lastetoas. Ja äkki tulid lapsed sisse. Nad ei märganud mind — seisin veidi eemal, kapi taga. Ja siis kuulsin ma seda, mis siiani kajab mu sees.

— Jälle vanaema tuleb meile elama… — ütles vanim, kerge pahameele varjundiga.
— Jah… ta kogu aeg räägib oma lapsepõlvest, aga mul on igav ja ei huvita, — vastas noorem.
— Ja see tema tablettide lõhn… — lisas esimene ja kortsutas nina.

Jäin kiviks. Ei suutnud uskuda, et need sõnad räägiti minust, minu armastatud lastelaste poolt. Tundus, et õhk kadus. Hoidsin riiuli servast kinni, et mitte kukkuda. Süda tagus nii valjult, et kartsin, et nad kuulevad.

Hiljem jooksid nad hoovi — naerdes, arutades mänge. Ja mina jäin üksi. Toas, kus iga nurk oli täidetud minu soojusega: raamatud, mida lugesin, mänguasjad, mida kinkisin. Istusin väikesele laste toolile ja nutsin nii, nagu isegi abikaasa matustel ei nutnud. Sest siis kaotasin armastatud inimese, kuid nüüd mõistsin: kaotan need, kelle nimel jätkasin elamist.

Hiljem, kui ma seda pojale ilma vastu pidamata ütlesin, viipas ta lihtsalt: «Ema, need on lapsed, nad on väikesed, nad ei mõista, ära võta südamesse». Kuid kas lapse sõnad pole mitte kõige ausamad? Kas need ei näita, mida hing mõtleb, ilma kaunistusteta?

Läksin järgmisel päeval ära. Ütlesin, et olen väsinud ja tahan koju. Rongijaamas kallistasid lapselapsed mind siiski, kuid tundsin juba nendes kallistustes midagi võõrast, nagu nad teeksid seda harjumusest, sest nii peab. Rongis aknast välja vaadates püüdsin mitte lasta pisaratel veereda mööda põski. Käes hoidsin fotot, kus nad on ikka veel väikesed, suruvad end minu vastu nagu kõige kallima inimese maailmas. Silitasin nende nägusid pildil ja mõistsin: need ajad on pöördumatult möödas.

Kodus istusin tühjas toas, kus kellad vaikselt tiksusid, ja esimest korda üle pika aja tundsin päriselt — ma ei ole enam kellelegi vajalik. Mitte sellepärast, et nad mind ei armasta. Lihtsalt sellepärast, et minu armastus on muutunud üleliigseks, kellelegi mittevajalikuks. Ja see on kõige valusam.

Ütelge… kuidas emal õppida elama edasi, kui isegi lastelaste südametes ei ole enam talle kohta?