Kuude viisi olin vait, kui ämm meie korteris toimetas. Kuid ühel päeval ei suutnud ma enam vaiki olla ja sellest algas torm, mis oleks peaaegu mu abielu hävitanud

Ma poleks kunagi arvanud, et satun sellisesse olukorda. Olen alati püüdnud olla kannatlik ja mõista teisi. Olen endale alati öelnud: vanemad inimesed lihtsalt „tahavad oma harjumusi.” Tuleb aktsepteerida, mitte solvuda, mitte vaidlustada. Kuid kui palju kordi saab silmi kinni pigistada, kui keegi ikka ja jälle piire ületab?

Oleme mehega koos elanud juba viis aastat. Meil on tavaline, rahulik elu: töötame mõlemad kodust, meil on kahetoaline korter linna äärelinnas — küll mitte luksuslik, kuid suure rõduga, mida ma lihtsalt armastan. See on minu väike pelgupaik. Suvel istutan sinna rohelust ja pelargoone, talvel riputan üles tulukesi ja küünlaid — loon endale mini-puhkuse hallide argipäevade keskel.

Mees — hea inimene, usaldusväärne, vaikne. Tal on ainult üks nõrkus: ta ei oska kunagi oma emale „ei” öelda.

Ämm, Irena, on olnud lesk üle kümne aasta. Nendest naistest, kes usuvad, et nad teavad kõike paremini kui teised. Ta kasvatas oma poja üksi ja armastab seda siiani rõhutada. Isegi praegu, olles juba pensionil, ei oska ta lihtsalt endale elada — ta püüab alati kõiki enda ümber kontrollida.

Kuni ta sai teada, et me ostsime korteri, solvus ta:
— Ma olen siis viimane, kes sellest teada saab? Isegi plaani ei näidanud!

Ma ei küsinud nõu, kuid juba järgmisel päeval saatis ta meile paar artiklit sellistelt teemadelt nagu „Tüüpilised vead interjööri sisustamisel”, ja siis tuli kohale ning ütles:
— Lauda olete valesti paigutanud. Akna valgus lööb külalistele otse silma.

Sel hetkel ma veel naeratasin. Mõtlesin: noh olgu, tal on selline iseloom, harjunud kõiki õpetama. Kannatan ära. Kuid see oli vaid esimene kelluke.

Väga kiiresti hakkas ämm käituma, nagu oleks korter tema oma. Ta tuli ilma hoiatuseta: kas esmaspäeva hommikul või pühapäeva õhtul. Pani kotid köögilauale ja ütles:
— Ma tõin bigose. Päris, lihaga. Mitte sinu taimetoitlase toidu, kallis.

Külmikusse ilmusid tema purgid. Vannituppa — tema hommikumantel ja hambahari.

Kõige solvavam — mees ei näinud selles probleemi.
— Noh, ta ju ema, — ütles ta rahulikult. — Ta on üksi, sa ütlesid ise, et tal on üksi raske. Las ta tunneb end nagu kodus.

Jah, ma ütlesin, et tal on üksildane. Aga ma ei öelnud, et ta võib meie kodu oma filiaaliks muuta.

Viimaseks piisaks sai üks õhtu.

Ma tulin pärast pikka tööpäeva koju, unistasin vaid kuumast vannist ja vaikusest. Kuid avades ukse, tundsin praetud sibula lõhna. Köögis seisis ämm, segades midagi potis.
— O, sa oled tulnud, — ütles ta. — Ma tegin pelmeene. Ja raamatud riiulil tõstsin ümber, sul olid need kõverasti.

Ma olin kivistunud. Keegi mind sellest ei teavitanud, keegi ei küsinud, kas võib üldse tulla. Ma pöördusin oma mehe poole, kes istus elutoas sülearvutiga:
— Mis tema siin teeb?

— Noh ma rääkisin… Tal jäi remondist võti, seetõttu tuli, — vastas ta.

Midagi minust murdus. Pöördusin tema poole ja ütlesin rahulikult, kuid kindlalt:
— Ole hea, pane riidesse ja lahku. Ja jätke võtmed. See ei ole teie kodu.

— Kuidas sa minuga räägid?! — hüüdis ta. — Ma ju püüdsin! Tahtsin kuidagi aidata ja sina ajad mind minema?!

— Ma ei vaja teie abi. Mulle on vaja lihtsalt ruumi, — vastasin ma.

Ta lõi ukse kinni ja lahkus. Mees vaikis. Ta nägi mind esimest korda sihukesena.

Õhtul rääkisime pikalt. Ta mõistis, et kui midagi ei muutu, ei kesta meie abielu kaua. Järgmisel päeval helistas ta ise emale ja palus neil enam ilma hoiatamata mitte külla tulla ning võtmed tagasi anda. Ämm solvus ja kolme nädala jooksul ei helistanud. Kuid siis lõpuks helistas:
— Noh olgu, hea, et te kõik ära selgitasite. Ma tahtsin ju lihtsalt aidata.

Abi — on üks asi. Kuid tungimine kellegi ellu — hoopis teine.

Sellest ajast saati on meil lõpuks rahu. Ma lähen taas oma rõdule, panen sinna tassi teed ja tunnen: see on minu kodu.