Kutsikas seisis kaelani vees, ei reageerinud liikumisele ega helidele, oli justkui elutu…

Ma märkasin teda varahommikul sügisel. Päev oli külm ja tuuline, taevas tinahall ning isegi õhk tundus raske. Jalutasin tööle läbi vana pargi, kuhu ma tavaliselt ei satu — liiga vaikne, liiga sünge koht. Kuid tol päeval tundus, et miski sundis mind tavateelt maha minema. Jalutasin jõeäärsel rajal, kui äkitselt kuulsin kummalist heli. See oli vaevu kuuldav — ei olnud see jutt, ei nuttu, vaid pigem midagi nagu lämbuv saps. Peatusin. Vaikus. Ainult vihmapiisad langesid okstelt.

Ma astusin veel mõned sammud ja nägin teda.

Väike kutsikas seisis vees kaelani. Ta ei liigutanud. Ei vingunud. Ei vaadanud ringi. Lihtsalt seisis, nagu oleks juba sisemuselt surnud. Tema karv oli mustusega kokku kleepunud, käpad värisesid külmast, kuid ta ei üritanud pääseda. Ta oli justkui külmunud meeleheites. Ja see pilk… Tühi, väänatud täiskasvanulik pilk, nagu oleks ta oma elukuude jooksul juba liiga palju näinud.

Ma ei mõelnud kaua. Laskusin vee juurde, lasin kingad läbimärjaks, rokane takistus — ei ole oluline. Tõstsin ta ettevaatlikult üles. Ta ei värisenud, ei liigutatud — ainult süda peksles, nõrk ja ebaregulaarne. Ta oli peaaegu kaalutu, nagu räsitud mänguasi, mille keegi on tänavale unustanud.

Ma hoidsin teda rinnal, mässisin salli sisse ja jooksin koju. Tööle ma ei läinud — tähtis polnud. Kõik, mis hetkel oli tähtis — mitte hilineda. Jõuda teda soojendada, päästa, tagasi ellu tuua. Kodus keerasin sisse kütteseadme, hõõrusin teda rätikuga ja pakkusin piima. Ta ei joonud. Lamas vaevu hingates. Ma istusin tema kõrval, silitasin ja ütlesin: “Hoidu. Palun, hoidu.”

Öösel ta kisas vaikselt. Ma ei saanud hetkekski temast eemale. Oli hirmutav — valuni. Hirm, et see pisike olend võib minu süles surra, nii et ei saagi aru, mida tähendavad soojus, armastus, kodu. Ja siis ma palvetasin esimest korda üle pika aja. Lihtsalt palusin, et ta ellu jääks.

Hommikul ta avas oma silmad. Aeglaselt, ponnistusega. Vaatas otse minule. Nendes silmades oli veel hirmu, kuid mitte enam tühjust. Ma teadsin — ta valis elada. Ma andsin talle nime — Miki.

Koos läbisime pikka teekonda. Loomaarst ütles, et tal on tõsine alatoitumus, nõrgenenud neerud, külmumise tunnused käppi. Vajadus on puhkuse, soojuse ja hoole järele. Olin valmis andma kõike. Toitsin teda lusikaga, soojendasin, kandsin sülle trepist. Ta kartis vett, varju, üksindust. Kuid ei kartnud mind.

Aja jooksul hakkas Miki mängima, venitas käppa minu poole, vingus, kui ma lahkusin. Esimest korda haukus kolme nädala pärast. Esimest korda uinus minu süles kuu pärast. Ta justkui aeglaselt meenutas, et ta on lihtsalt kutsikas. Et elu pole ainult valu.

On möödunud rohkem kui pool aastat. Miki on kasvanud. Ta ei ole enam nii haprake, tal on pehme hele karv ja ulakas pilk. Ta ikka veel kardab valju helisid ja ei lähe vee lähedale. Kuid kui mina olen lähedal — on ta kindel, et kõik on korras. Sest tal on nüüd kodu. Ja inimene, kes kord teda märkas.

Ja mina mõtlen igal õhtul, vaadates, kuidas ta magab, ainult üht: kui oluline on mitte mööda minna.