Küsisin oma isalt, kas inimesed tõesti elasid tol ajal suurepärastes tingimustes või vanemad inimesed lihtsalt armastavad kõike idealiseerida?

Nagu mulle teada, räägib vanem põlvkond meie riigis pidevalt uhkusega, kui hästi neil läks, kuni NSVL lagunes. Kõige kurvem selles olukorras on see, et me ise ei saa kunagi teada, kuidas inimesed tegelikult tol ajal elasid, sest teised võivad valetada.

Mind häirib kõige rohkem, et inimesed igatsevad endiselt neid aegu, justkui nende praegune elu neid ei rahuldaks ja enne NSVL lagunemist olid nende elutingimused mugavamad.

Minu arusaamu minevikust rikuvad ka need, kes arvavad, et tänapäeval elavad nad palju paremini ja et siis võis inimeste elu olla muretum ning nad igatsevad vaid oma noorust.

Tõepoolest, ka meie noored mõtlevad mõnikord naeratusega tagasi oma noorusele, kuigi nad ei elanud NSVL-i ajal, ja neile meeldis tõenäoliselt see, et nad ei pidanud sel ajal täiskasvanud olema ega vastutust kandma.

Ma arvan, et tänapäeval ei ole inimesi, kes ei igatseks oma noorust. Tõenäoliselt, kui nad saavad vanaks, igatsevad nad ka neid aegu, mil nad olid veel noored. Olen praegu kahekümne kahe aastane ja pean end täiesti iseseisvaks isikuks, kuid NSVL-i kohta ei tea ma peaaegu midagi.

Oleks rumal, kui teeksin tollaste aegade kohta järeldusi, arvestades, et ma pole ise seal kunagi elanud ja olen näinud ainult filme nõukogude ajast.

Pealegi ei ole täiskasvanud sugulased mulle samuti oma elust peaaegu midagi rääkinud või rääkisid vaid headest hetkedest, mistõttu ei saa ma selles olukorras neile täielikult usaldada.

Mõni aeg tagasi hakkas mind jälle huvitama NSVL-i teema, nii et otsustasin oma isalt paar küsimust küsida, lootes, et ta räägib mulle kogu tõe oma noorusest, sest mulle on alati meeldinud minu pere elu lood.

Kui küsisin temalt, kas vanematele inimestele tõesti meeldib nii palju minevikku idealiseerida, noogutas ta ja ütles, et ilmselt tunneb meie põlvkond ka ühel päeval sama.

Vanemad inimesed armastavad väga oma lapsepõlve, ülikooliaega ja noorust meenutada, kui nad alles oma peret looma hakkasid. Samuti arvavad nad, et nad jätsid palju tegemata, saavutamata seda, mida nad tahtsid.

Lisaks on nende mälestustes jäänud inimesed, kellega nad kõige rohkem aega veetsid, eriti need, keda enam ei ole.

Ühelt poolt on see väga kurb, aga teisest küljest arvan, et inimesed peaksid ka aru saama, et nad tõenäoliselt ei saa midagi tagasi ja ei tohiks asju üle mõelda.

Kuid mitte kõik ei olnud nii roosiline, kui inimesed seda endale ette kujutavad. Ma isegi ei tea, kuidas NSVL-i nostalgia tunnet õigesti kirjeldada, sest inimesed saavad suurepäraselt aru, kui palju nad selle ajaga kaotasid.

Tundub, et ühel ilusal päeval kaotasid nad lihtsalt oma ajastu, mis neile rõõmu tõi, ja kaotasid teatud stabiilsuse, kuigi seda tegelikult ei olnud.

Sel ajal tundus ühiskond tervem ja inimesed olid avatumad ja suhtlemishimulised, ning keegi ei teadnud vidinatest, millega praegune põlvkond terve päeva ninapidi koos istub.

Ausalt öeldes tundub mulle ka, et NSVL-i ajal olid inimestel võrdsed võimalused ja igaüks võis elus teatud saavutusteni jõuda ilma, et oleks sentigi taskus olnud, vaid teadmiste abil.

Loomulikult ei saa eitada, et korruptsiooni ei olnud, kuid mulle tundub, et see oli palju madalam kui praegu, sest tänapäeval saab mis tahes küsimust lahendada rahaga.

Tol ajal olid inimesed maksimaalselt ausad ja siirad ning kõik töötasid võrdselt. Lisaks võivad meie vanavanemad uhkusega öelda, et neil oli palju lihtsam sõpru leida, sest kõik tahtsid rasketel hetkedel üksteist aidata ja toetada ning vajadusel ära kuulata.

NSVL-i ühiskonnal oli palju sellist, mida meil praegu pole. Veelgi enam, ma võin kindlalt väita, et siis olid inimesed haritumad ja suhtusid õppimisse vastutustundlikumalt, sest nad mõistsid hästi, et ilma hea hariduseta ei saa nad edukat karjääri teha.

Kõige huvitavam on see, et tollal ei olnud peaaegu üldse töötust ja igaüks võis saada töö sinna, kuhu soovis.