Kuni sain kaheksateistkümneaastaseks, ajas isa mind kodust välja, sest jäin rasedaks mehega, keda ta pidas «halvaks valikuks»

Kuni sain 18-aastaseks, ajas isa mind kodust välja — sest jäin rasedaks mehega, keda ta pidas «halvaks valikuks».
Jäin üksi. Lapse isa kadus varsti samuti minu elust.

Koju ma enam ei naasnud. Kasvatasin poega üksinda. Möödus kaheksateist aastat. Täisealiseks saamisel ütles ta:
– Ema, ma tahan vanaisa külastada. Ma olen selleks kaua valmistunud.

Sõitsime minu lapsepõlvekodusse.
Ta vaatas mulle otsa ja ütles:
– Oota palun autos.

Ma noogutasin. Mõne minuti pärast avanes uks.
Künnisel ilmus minu isa — sama inimene, keda ma polnud peaaegu kakskümmend aastat näinud.
Ja see, mis edasi juhtus, võttis mul sõnad suust.

Minu poeg sirutas aeglaselt välja foto vanaisale.
Vanamoeline, kollakaks muutunud, üles keeratud nurkadega. Tundsin selle kohe ära — meie kolmekesi: ema, isa ja mina, väikse tüdrukuna, umbes viieaastane, seistes nende vahel, õhupall käes.
See foto tehti meie pere viimase puhkuse ajal — enne kui kõik varises kokku.

Isa vaatas pikka aega pilti, nagu ei tunneks ära. Tema käsi värises.
– See… kust sa selle said? – küsis ta vaikselt.
– Ema käest. Ta hoidis seda kogu selle aja, – vastas poeg. – Ma pole tulnud andeks paluma. Ma tahan, et te vaataksite mulle silma.

Isa tõstis aeglaselt pilgu. Ma jälgisin kõike seda autost, läbi avatud akna. Süda peksles, nagu tookord, kaheksateist aastat tagasi, kui lahkusin kodust, jättes seljataha nooruse, valu ja täitumata unistused.

– Miks? – küsis isa.
– Sest tahan mõista. Tahan mõista, kuidas oli võimalik oma tütar välja visata just siis, kui ta teid kõige rohkem vajas.

Tekkis vaikus. Isegi tuul vaibus, nagu kuulaks kogu maailm seda vestlust.

– Ma… – alustas isa, kuid ei suutnud lõpetada. Ta hõõrus otsaesist, hingas raskelt välja. – Tollal oli teistsugune aeg. Ma arvasin, et teen õigesti. Tahan sind kaitsta valu, vigade eest.
– Aga te ei kaitsnud teda, – ütles poeg kindlalt. – Te hävitasite ta. Jätsite üksi. Ja siis – lihtsalt unustasite.

Ma ei suutnud enam autos istuda. Väljusin.
Päike paistis silma, kuid nägin selgesti isa, kes oli küürus, nagu nähtamatu koorma all.

Ta vaatas mind. Tema pilgus polnud ei uhkust, ega viha — ainult väsimus.
– Kas sa vihkad mind ikka veel? – küsis ta.

Ma ei teadnud, mida vastata. Valu, mida olin kaheksateist aastat enda sees kandnud, oli saanud minu osaks. Kuid näha, kuidas minu poeg — selle sama loo tulemus, mille pärast kõik hävis, — seisab selle inimese ees, oli peaaegu sümboolne.

– Ma… ei tea, – sosistasin. – Arvasin, et olen juba andestanud. Kuid ilmselt mitte.
– Mul on kahju, – ütles isa vaikselt. – Olen kaotanud nii sind kui ka lapselast. Olen iseennast karistanud. Kogu elu olen üksinda elanud. Sinu ema suri kolm aastat pärast seda, kui lahkusid. Ta ei andestanud mulle. Jäin üksi — fotode, vaikuse, mälestustega.

Jäime vait. Poeg vaatas teda tähelepanelikult, nagu otsiks tema näost vähemalt hetkeks kahetsust.
– Ma ei tea, kas suudame teid omaks võtta, – ütles ta, – aga arvan, et peaksite vähemalt proovima. Ema pärast.

Isa noogutas. Tema silmadesse ilmusid pisarad.
– Kas ma saaksin… vähemalt sind kallistada? – sosistas ta.

Ma läksin lähemale. Ta sirutas ettevaatlikult käed välja, justkui kartis, et ma kaon.
Tundsin tuttavat tema odekolonni lõhna — sama, mis meenutas mulle alati lapsepõlve.
Ja esimest korda kaheksateist aasta jooksul lubasin endal nutta tema rinnal.

Möödas on kuu. Oleme hakanud suhtlema. Ettevaatlikult, nagu prooviks jääd oma jalgade all.

Isa kutsus meid lõunale. Maja oli peaaegu samasugune: samad tapeedid, sama kriuksuv trepi osa, samad pelargoonid aknalaual, mida ema nii väga armastas.

Minu poeg vaatas vaikselt seintele riputatud pilte. Kõigi nende seas oli ka see sama — õhupalliga. Isa oli selle raamidesse pannud.

– Kas sa oled vihane? – küsisin, kui olime teel koju.
– Ei, – vastas ta. – Tahtsin lihtsalt, et sa suudaksid selle unustuse. Arvasin, et kui vanaisa mõistab, mida ta kaotanud on, läheb sul kergemaks.

Ma vaatasin teda ning äkitselt mõistsin: ta oli suureks saanud. Ta ei olnud enam lihtsalt poeg, vaid inimene, kellel on võime kaastundeks ja tugevuseks.

Isa hakkas meile külla tulema.
Alguses oli poeg ettevaatlik, kuid siis hakkas küsimusi esitama — lapsepõlvest, vanaemast, sellest, milline oli minu isa varem.

Ühel päeval, kui jõime kolmekesi köögis teed, küsis poeg:
– Vanaisa, kas sa teeksid kõik teisiti, kui sa saaksid?

Isa vaatas tassi, siis minu poole.
– Ma kallistaksin su ema. Ütleksin, et armastan teda. Et tal läheb kõik korda. Et olen tema kõrval. Kuid ma olin jonnakas. Uhke. Rumal. Ja lõpuks jäin ilma mitte millegist.

Poeg noogutas.
– Siis proovime nüüd. Lihtsalt olla koos.

Nii saime jälle pereks. Kohe mitte, mitte ideaalselt. Kuid siiski — pereks.

Ma jälgisin, kuidas poeg ja isa koos jalgratast remondivad, naeravad, filmide üle vaidlevad.
Kord ütles poeg:
– Ema, ma astusin ülikooli. Tahan, et vanaisa tuleks minuga tseremooniale.
Ma kallistasin teda:
– Ta on õnnelik. Ja mina ka.

Möödus veel kaks aastat.
Poeg õppis, mina töötasin.
Isa oli vahel haige, kuid ei kurtnud.

Kord helistas ta mulle hilja õhtul. Hääl oli nõrk.
– Vabandust, et helistan hilja. Kuid tundub, et minu tund on lähedal.
– Mis juhtus?! – olin juba valmis kodust tormama.
– Ei, mitte praegu. Kuid varsti. Tahtsin sulle lihtsalt midagi öelda.

Sõitsin kohale. Ta istus kaminas, kaetuna tekiga.
– Sa oled muutunud tugevaks. Tugevamaks, kui ma kunagi olin. Ma olen su üle uhke. Ja andesta mulle.

– Isa… – ma istusin tema kõrvale. Ta võttis mul käest kinni.
– Ärge kandke enam seda valu enda sees. Las see kaob koos minuga.

Hakkasin nutma.
– Aga minu poeg?
– Tal saab olema oma elu. Oma pere. Ja las ta teab: vanaisa armastas teda — võib-olla mitte sünnist alates, kuid kogu hingest.

Kuu aja pärast isa lahkus. Ta läks unes.

Matustel ei olnud palju inimesi — ta peaaegu ei suhelnud kellegagi.
Kuid poeg seisis mu kõrval, hoides käest kinni.

– Kas sa oled ikka veel tema peale vihane? – küsis ta hiljem.
– Ei. Ma andestasin. Ilmselt siis, kui ta esimest korda kaheksateist aasta jooksul mind kallistas.

Nüüd on meil kodus seinal see sama foto.
Kõrval — pilt, kus poeg ja vanaisa naeravad naljakates mütsides suvilas.

Ja iga kord, kui sellest möödun, mõtlen:
Mõnikord, et alustada uuesti elamist, tuleb tagasi minna sinna, kus kunagi kõik lõppes.
Ja lubada endal jälle — olla armastatud.

Möödunud on peaaegu aasta sellest, kui isa lahkus.

Maja, kus ma sündisin, on nüüd tühi.
Me ei ole seda müünud. Ei suutnud.
Iga asi seal hoiab tükikest minevikust: vana grammofon, kaminatool, tolmused raamatud riiulil.
Mõnikord sõidan sinna lihtsalt vaikuses istuma. Kuulama, kuidas põrandalauad kriiksuvad, kuidas tuul soo jõul halvasti ulub.
Selles vaikuses ei ole valu — ainult mälestused.

Poeg külastab seal üha harvem.
Ta elab oma tudengielu: õpingud, töö, sõbrad.
Alati helistab. Mõnikord päeval — «Tere, tahtsin lihtsalt su häält kuulda».
Mõnikord hilisõhtul — «Ema, mäletad, kuidas me siis…».

Ta on kasvanud.
Tema elust pole saanud mitte ainult poeg — täiskasvanud inimene, oma mälu ja arusaamaga elust.