„Kuni mu mees oli duši all, süttis tema telefon köögis. Poeg vaatas ekraani ja küsis: „Ema… miks kirjutab isa tädi Laurale „igatsen eilset õhtut”?”

Olime Andresega abielus 17 aastat. Arvasin — meil pole saladusi. Mitte ühtegi. Olime need inimesed kelle kohta öeldakse — neil pole üksteise eest midagi varjata.

Vähemalt arvasin nii kuni selle õhtuni.

Ta oli duši all. Tavaline teisipäev. Tema telefon lamas köögis — ekraaniga ülespoole. Poeg Kalev istus kõrval, tegi kodutöid. Lihtsalt uudishimust vaatas ekraanile — ja pöördus minu poole:

— Ema… miks kirjutab isa tädi Laurale „igatsen eilset õhtut”?

Naeratasin isegi. Mõtlesin — no mis jama see on. Vast ajas midagi segi. Vast vana sõnum. Vast võttis kontekstist välja.

Võtsin telefoni. Lugesin ise.

Naeratus kadus.

Laura oli minu noorem õde. Ta oli meie juures eelmisel õhtul õhtusöögil. Lahkus kümne paiku. Andres pakkus ta autoni saata — vihmas. Ma ei küsinud midagi. Mõtlesin — kui hooliv mees. Kui hea vend minu õele.

Minu õele.

Sõitsin tema juurde Mustamäele. Helistasin uksekella. Ta avas ukse — nägi mu nägu ja sai kõigest aru enne kui avasin suu.

Palusin ühe sõna. Jah või ei.

Ta kattis suu käega ja hakkas nutma.

— Vabandust, — sosistas ta.

Midagi minus jäi täiesti vaikseks.

Pöörasin minna. Ja siis nägin seda — esikus laual, kirjakuhja all. Üks väike asi. Peatasin end. Süda vajus.

See polnud enam lihtsalt Andrease suhe minu õega.

See oli midagi palju hullemat.

Tulin koju. Andres seisis esikus nagu oleks oodanud mu auto hääli.

Näitasin talle seda mis nägin Laura esikus.

Tema nägu tühines.

— Selgita seda, — ütlesin.

Esimest korda sel ööl kaotas ta tasakaalu — mitte füüsiliselt, vaid seestpoolt. Õlad vajusid. Suu avanes, siis sulgus.

— Mitu nädalat?

Ta vaikis.

— Mitu nädalat, Andres?

— Kümme.

— Mitu kuud kestis suhe?

— Kuus.

Kuus kuud. Jõulud. Kalevi sünnipäev. Pühapäeva õhtusöögid. Iga naeratus oli etendus. Iga tavaline hetk oli lavastus.

— Te istusite minu laua taga, — ütlesin vaikselt. — Mõlemad.

Ta ei vastanud midagi.

Läksin Kalevi tuppa. Poeg istus voodil, põlved vastu rinda, mängupult puutumata kõrval. Nägu kahvatu.

— Kas isa tegi midagi halba? — küsis ta.

— Jah.

— Tädi Lauraga?

Sulgesin silmad hetkeks. — Jah.

Ta noogutas kord. Äkki vanem kui kolmteist.

Läksin magamistuppa ja tõmbasin kohvri kapist. Andres seisis ukse ees.

— Mida sa teed?

— Panen su asjad kokku.

— Erika, ära tee seda.

— Sul pole õigust nii öelda.

— Kuhu ma pean minema?

Vaatasin talle otsa. — See on uskumatu küsimus naisele kelle elu sa just lõhkusid.

Südaööl lahkus ta hotelli.

Järgmisel hommikul istusin kell pool kuus köögis märkmikuga. Kirjutasin üles kõik praktilised sammud — sest logistika oli lihtsam kui valu. Eraldi konto SEB-s. Advokaat. Koolinõustaja Kalevile. Uued paroolid.

Kirjutasin kuni päikesetõusuni.

Kolm kuud hiljem oli Andresel korter Põhja-Tallinnas. Kalev nägi teda üle nädala. Teraapia aitas.

Novembri lõpus Laura sündis tüdruk. Isaduse test kinnitas — bioloogiline isa oli Laura endine mees Meelis. Ta valis ühise hoolduse.

Õppisin midagi kargemat kui andestus: ellujäämiseks pole vaja lahendust. Mõned reetmised pole peatükid mida saad korralikult sulgeda. Need on praod mille peal õpid kõndima.

Esimesel jõuluajal pärast Andrease lahkumist aitas Kalev mul veranda katusele tulesid riputada. Külm tuimestas sõrmi. Poolel teel vaatas ta alla:

— Nüüd on vaiksem.

Vaatasin valgete tuledega akna peegeldust.

— Jah, — ütlesin.

Seekord oli vaikus aus.

Kas arvate, et on reetmisi mida pole võimalik andestada? Või on alati tee tagasi — isegi pärast sellist?