– Kuni ämm ei vabanda, ei näe ta oma lapselast, – teatas mulle minia. Aga mina ei näe põhjust vabandamiseks

Minu minia, Kaisa, otsustas mind lapselapsega šantažeerida. Ta saatis poja kaudu sõnumi, et kui ma tema ees ei vabanda, siis ma lapselast enam ei näe. Aga ma ei leia üldse, et mul oleks tema ees millekski vabandada. Kuidas tema käitub, nii võib ka talle samaga vastata. Tegelikult peaks hoopis tema minu ees vabandama.

Minu minia Kaisa jäi mulle juba esimesel kohtumisel meelde – kahjuks mitte heast küljest.

Esimesel kohtumisel vaatas ta minu korteri väga kriitilise pilguga üle ja kortsutas kohe kulmu. Toolile istus sellise näoga, nagu see oleks prügikastist toodud.

Ma mõistan, et minu korter ei ole nagu mõne moeka ajakirja kaanelt. Ja isegi mina pole ideaalne, aga kodu on puhas ja mööbel kvaliteetne, ehkki mitte kõige moodsam.

Pulmapäeva kohta ei taha isegi meenutada – tema käitumine oli seal ülbe ja nägu alati rahulolematu.

Sünnitas poja, terve ja tugev, kõik oli korras, tema ise tundis ka end hästi, seega lasti nad ruttu koju. Aga see ei takistanud Kaisat end kannatajana näitamast, kui koju jõudis.

Poeg keerles tema ümber, aga mina otsustasin mitte sekkuda. Ootasin, kuni mind kutsutakse lapselapsega tutvuma. Ootasin ära. Aga parem oleks, kui ma polekski läinud – närvid oleksid rohkem säästetud.

Vaatasin lapselast ja vestlesin pojaga. Mu tütar oli viimastel raseduskuudel, ei saanud külla tulla. Ta saatis mulle pildi, kus hoidis vennapojale kingituseks ostetud kombinesooni, et suurust näidata.

– Oo, ta on ikka paksuks läinud, kas mees pole veel tema juurest ära jooksnud? – Kaisa sekkus vestlusesse, kui ta juba üle mu õla telefoniekraanile piilus.

Tõepoolest, tütar oli raseduse ajal palju juurde võtnud. Aga see oli hormoonravi tulemus, mille ta oli saanud veel enne rasedust, ja ravikuur raseduse säilitamiseks.

Ta veetis suurema osa ajast lamavas asendis, tilgutitega ja arstide pideva järelevalve all. Seetõttu oli see kõrvalmõju – kaalu tõus – tekkinud. Aga tütre jaoks oli kõige olulisem rasedus lõpuni kanda ja terve laps sünnitada. Kaaluga tegeleb ta hiljem, võib-olla langeb see ka iseenesest.

Aga Kaisa käitumine ajas mind endast välja. Tema polnud ka enne rasedust just kõhnuke, oli kohti, kust rasv rippus, ja raseduse ajal läks veel laiemaks, kuigi tal polnud selliseid probleeme nagu tütrel.

Ütlesin talle kõik välja, mida ma temast arvasin. Nii tema välimuse kohta, selle suuvärgi kohta, mis nagu luud, kui ka iseloomu kohta, mida ta peab otsekohesuseks, aga tegelikult on see lihtsalt kasvatuse puudumine.

Rääkisin end tühjaks ja läksin ära. Kogu kodutee mõtlesin oma sõnad uuesti läbi ja mõistsin, et mul polnud mitte ühegi pärast häbi – kõik need sõnad oli Kaisa ära teeninud.

Kolm päeva ei seganud mind keegi, aga eile tuli poeg, tõi mulle jope, mille olin kiirustades unustanud, ja andis edasi mini sõnad, et kuni ma tema ees ei vabanda, ei näe ma lapselast.

Ma palusin tal edasi öelda, et kuni ta ise minu ees kõigi oma kahe aasta jooksul öeldud märkuste eest ei vabanda, ei soovi ma temast kuuldagi.

Mind šantažeerida plaanis! Vabandust ootab! Ei mingit vabandust. Lapselast ei näe? Kahju muidugi, aga mis seal ikka. Pean rahulduma juba olemasoleva lapselapsega vanemalt pojalt ja lapselapsega, kelle mu tütar varsti sünnitab.