Kuni 58. eluaastani ei oleks ma osanud ette kujutada, et elu võib olla teistsugune — ilma lõputu koduse rutiinita, koos reisimise ja vabadusega

Kuni 58. eluaastani ei oleks ma osanud ette kujutada, et elu võib olla teistsugune — ilma lõputu koduse rutiinita, koos reisimise ja vabadusega. Lapsepõlves räägiti mulle alati: naisele on kõige olulisem hea abielu sõlmida, lapsi saada ja vaikida. Mitte vaielda, mitte vastu hakata, mitte unistada. Ja kui unistada, siis vaikselt, et keegi ei kuuleks ega naeraks.

Ma abiellusin varakult, sünnitasin kaks last, pidasin kodu korras, pesin, valmistasin toitu ja triikisin. Mees teenis raha, väsis, tuli koju, sõi ja vaikis. Siis hakkas ta norima. Ta ütles, et ma olen igavaks muutunud, et ma pole enam ilus ega huvitav naine. Et ma pole milleski hea. Et selliste naistega nagu mina ei elata, vaid ellu jäädakse.

Aga ma vaikisin. Sest «oluline on pere». Sest «tuleb kannatada». Sest ema ütles: «Sa pead, sa oled ema, sa oled naine». Ma kannatasin ja ootasin hetke, kui lapsed lähevad oma täiskasvanu ellu ja siis saan mina ka alustada omaenda elu.

Ja ühel päeval ta lihtsalt lahkus. Ilma skandaalita. Ilma selgitusteta. Ta lihtsalt tõusis, pakkis asjad ja ei tulnud enam tagasi. Ma jäin üksi. Ja kummaline oli see, et esimesena tekkis mitte meeleheide, vaid… vaikus. Tõeline, kõlav vaikus. Vaikus, milles ma esmakordselt kuulsin iseennast.

Algul olin ma nõutu. Ma ei teadnud, kes ma olen ilma temata. Ei teadnud, mida armastan, mida tahan, kuidas elada tahan. Ma liikusin korteris ringi nagu võõral laval. Proovisin meenutada, millal viimati naersin pisarateni. Või lihtsalt lebasin voodis ja ei tõusnud hommikul kell 6:00 üles.

Ühel hommikul ma ärkasin — ja ei teinud kohe voodit ära. Valmistasin endale kohvi ja istusin akna juurde. Järsku märkasin, kui ilusalt valgus langen tiisalauale. See oli nii väike asi… aga ma vaatasin seda valgust peatus hingega. See oli… minu.

Ja siis algasid muutused. Ma registreerisin end võõrkeelekursustele — lihtsalt niisama, mitte mingil «kasu» eesmärgil. Õppisin kasutama telefoni, et osta pilet lennata teise riiki. Lendasin sinna. Üksi. Esimest korda 58 aasta jooksul.

Ja siis — veelgi kaugemale. Nägin merd. Tõelist. Mitte televiisorist. See lõhnas soola, vabaduse ja millegi väga elusa järele. Ma istusin paljajalu rannas ja mõtlesin: «Miks ma ootasin nii kaua?»

Naaber ütles: «Sa, vist, oled hulluks läinud — selles vanuses üksi reisida». Ma naeratasin. Sest võib-olla olin ma lõpuks iseend leidnud.

Nüüd elan ma üksi. Mitte sellepärast, et ma pole kellelegi vajalik. Vaid sellepärast, et olen esmakordselt elus, iseendale vajalik. Mul pole ajakava. Kuid mul on soovid. Ma ei pea olema köögis 24/7. Olen vajalik iseendale — muuseumides, rongides, soojades õhtutes pleedi all koos raamatuga, mida varem «polnud aega lugeda».

Vahel vaatan end peeglist. Kortsud on, muidugi. Aga silmad — teistsugused. Seal ei peitu enam pettumus. Seal elab valgus.

Sest 58-aastaselt hakkasin ma elama.
Enne seda… ma lihtsalt oskasin väga hästi ellu jääda.

A millal teie viimati tundsite end tõeliselt elavana?