Kuidas ma õppisin pensionile jäädes elama enda jaoks. Minu kogemus, ehk on see kasulik teistele

Kui ma lõpuks pensionile jäin, oli sees kummaline tunne – rõõm ja ärevus korraga. Töötatud aastad jäid selja taha ja ees avanes tundmatu. Kogu harjumuspärane elurütm kadus äkki.

Nüüd ei pidanud hommikul enam tööle minema, kiirustama ühistranspordiga või täitma kiireloomulisi ülesandeid. Alguses tundus mulle, et olen kaotanud oma koha. Kuidas nüüd elada, millega ennast rakendada?

Esimestel nädalatel püüdsin ausalt “järele jõuda” kodutöödes. Kuid siis sain aru: lõputu koristamine ja toiduvalmistamine – see ei ole see, mille nimel ma pensioni ootasin.

Peas istus mõte, et pean olema kasulik, midagi tegema. Kuid siis hakkasin mõistma, et mul on nüüd õigus puhata ja aega iseendale pühendada, ning ma ei pea selle eest kellelegi aru andma.

Järk-järgult hakkasin otsima, mis mulle rõõmu pakub. Esimesena tuli meelde lugemine. Ma armastasin raamatuid juba noorena, kuid töönädalatel ei olnud neile aega.

Riiulitel oli kogunenud terve hulk avamata köiteid. Ja nüüd saan ma sukelduda põnevatesse lugudesse, rüübates teed mugavas tugitoolis. See osutus tõeliseks õnneks – lugeda, ilma kellale vaatamata.

Siis tuli mõte, et on aeg tervise eest hoolt kanda. Aastad jalgadel tööd tegid oma töö – liigesevalu, kõrge vererõhk. Alguses oli raske midagi ette võtta: tundus, et ilma tavapärase kiirustamiseta pole jõudu isegi õue minna.

Aga ma sundisin end hommikuti vähemalt lühikesi jalutuskäike tegema. Vähehaaval, samm-sammult, tuli kergus tagasi. Keha, muidugi, pole enam noor, kuid ma sain aru, et korraliku hoolitsusega võib see tunda end palju paremini.

Leidsin rõõmu väikestes rituaalides: hommikustes jalutuskäikudes pargis, õhtuses tees rõdul. Mõnikord lihtsalt istun ja kuulan, kuidas linnud laulavad. Need hetked aitasid mul õppida leidma õnne igapäevaelus. Nüüd püüan iga päeva täita millegi meeldivaga, olgu see ka väike asi, ja see annab jõudu edasi elada.

Õppisin ka üht olulist asja – mitte kahetsema puhkust. Jah, lapsed vahel kurdavad, et “ema ei tee midagi”, kuid ma olen terve elu kellelegi midagi teinud. Ja nüüd, kui olen oma puhkuse ära teeninud, miks ei võiks ma lihtsalt olla mina ise?

Ei saa kogu aeg teistele pühenduda, sest nii ei jäägi oma elust midagi järele. See ei tähenda, et ma ei armasta oma lähedasi, lihtsalt igaühel peab olema aeg iseendale.

Hakkasin õppima uusi hobisid. Näiteks võtsin käsile kudumise – hingele, mitte sellepärast, et seda kellelegi kiiresti vaja oleks. Iga uus silmus, muster – kõik see toob rahu ja rahulolu. Kui näed valmis toodet, saad aru, et isegi selles vanuses saab oma kätega midagi ilusat luua.

Aja jooksul sain aru, et pension ei ole aktiivse elu lõpp, vaid uus peatükk. See on võimalus leida rõõmu pisiasjades, olla vaba ajakavast ja muredest, mis varem tundusid vajalikud.

Ja kui minu kogemus on kellelegi kasulik, siis olen ainult rõõmus. Sest enda jaoks elamiseks ei pea ootama vanadust – piisab sellest, et hakata märkama, mis teeb teid õnnelikuks, ja mitte karta anda endale õigus puhkuseks ja väikesteks naudinguteks.

Nüüd tean kindlalt: elu jätkub ja seda saab igas vanuses täita tähenduse ja rõõmuga. Peamine on õppida kuulama oma soove ja mitte kartma elada nii, nagu teile meeldib.