Kuidas ma lõpetasin oma täiskasvanud laste päästmise

Minu nimi on Maia, olen 68-aastane ja elan Viljandis. See on väike ja rahulik linn, kus iga tänavanurk on mulle tuttav. Siin abiellusin, siin kasvatasin üles oma lapsed, siin matsin oma abikaasa. Ja just siin õppisin ma lõpuks ütlema „ei“ — isegi neile, keda ma armastan rohkem kui kedagi teist — oma lastele.

Kui Rasmus ja Kaisa olid väikesed, olin selline ema, kes tegi kõik pere nimel. Töötasin õmblustsehhis, vahel kahes vahetuses, et lastel midagi puudu ei jääks. Minu abikaasa Jaanus oli hea inimene, aga kodustes asjades ta eriti ei osalenud – kogu vastutus jäi mulle. Rasmus oli sageli haige, Kaisa õppis raskustega, ja mina aina jooksin, hoolitsesin, õpetasin, kaitsesin, lahendasin. Ma olin ema–päästja.

Kui nad suureks said, mured ei kadunud – need lihtsalt muutusid. Rasmus läks ülikooli, aga katkestas. Kaisa abiellus noorelt, sai kaks last. Mõlemad elasid üsna vastutustundetult, aga nad teadsid – ema aitab alati. Ja ma aitasin. Ostsin Rasmusele esimese auto, kui ta võlgadesse sattus – andsin talle kõik oma säästud. Kui Kaisa lahutas, kolis ta koos lastega minu kahetoalisse korterisse.

Kui ma ise vajasin operatsiooni – vaikisin. Kui olin väsinud – jõin kohvi ja nutsin padja sisse, et keegi ei näeks.

Kõik muutus ühel talveööl. Tundsin end väga halvasti: kõrge vererõhk, südamekloppimine. Kiirabi tuli, noor arst vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt:
– Te elate teiste elu. Kui soovite veel mõned aastad elada, peate hakkama mõtlema iseenda peale.

Sel ööl istusin kaua akna all ja mõtlesin – kus on minu elu? Millal ma viimati elasin enda, mitte kellegi teise jaoks?

Järgmisel päeval kutsusin Rasmuse ja Kaisa enda juurde. Istusime köögis. Ja ma ütlesin esimest korda elus:
– Ma armastan teid väga. Aga ma ei taha teid enam päästa. Ma ei suuda enam.

Kaisa hakkas nutma. Rasmus vaikis. Nad olid šokeeritud, sest olin alati olnud see, kes „peab“. Aga mina olin väsinud olemast ainus, kes püsib püsti, kui teised langevad.

Sellest päevast alates muutus kõik. Kaisa leidis endale väikese üürikorteri. Rasmus hakkas oma rahamuresid ise lahendama. Ja mina? Ma hakkasin elama – aeglaselt, rahulikult, aga päriselt. Käin käsitööringis, loen raamatuid raamatukogus, jalutan järve ääres. Vahel küpsetan koogi – endale. Lihtsalt endale.

Minu armastus laste vastu ei kadunud. See lihtsalt kasvas küpsemaks. Ma sain aru, et tõeline armastus tähendab vahel lubada neil kukkuda – ja ise tõusta. Mitte alati padja alla panna.

Täna, kui vaatan peeglisse, näen väsinud silmi, aga nende sees on rahu. Ja kui keegi küsib, kas kahetsen, vastan:
– Ainult ühte asja – et ma ei teinud seda varem.