Kuidas kuldne retriiver Basti muutis poisi haiglapäevad õnnelikeks hetkeks
Kui seitsmeaastane Lukas haiglasse sattus, pöördus tema maailm pea peale. Koolis käimise, sõpradega mängimise ja hubaste koduste õhtute asemel leidis ta end steriilsest palatist, ümbritsetuna meditsiiniseadmetest ja desinfitseerimisvahendite lõhnast.
Arstid ütlesid, et ravi võib kesta nädalaid, võib-olla isegi kauem. Aktiivse ja uudishimuliku poisi jaoks oli see tõeline katsumus.
Lukas oli kurb. Tema päevad venisid lõputult ja isegi lemmikraamatud või multikad ei suutnud ta tähelepanu hajutada. Ta igatses väga oma peret ja sõpru, aga kõige rohkem – oma koera Archit, kes jäi koju. „Miks koerad ei saa haiglas käia?“ küsis ta emalt. Ema ainult kurvalt naeratas ja lubas, et varsti läheb paremaks.
Ja ühel päeval see tõesti juhtus.
Hommikul astus Luku palatisse eakas naine säravas põlledressis ja tema kõrval seisis kuldne retriiver, kellel olid targad pruunid silmad ja pehme, siidine karv. „Tere! See on Basti ja ta tahab väga sinuga tuttavaks saada,“ ütles naine, kelle nimi oli Anna. Lukas avas imestunult silmad ja vaatas koera vaimustunult.
Basti astus poisi voodi juurde, liputas rõõmsalt saba. Lukas sirutas ettevaatlikult käe, et teda silitada. Koera karv oli soe ja pehme. Basti limpsis poisi kätt ja pani siis oma pea talle sülle. See oli nagu maagia – esimest korda mitme päeva jooksul naeratas Lukas.
Anna selgitas, et Basti on eriline teraapiakoer. Koos tulevad nad haiglasse, et pakkuda lastele tuge, aidata neil unustada kurvad mõtted ja tunda rõõmu. „Basti armastab rõõmu tuua ja veel rohkem armastab ta mängida,“ lisas ta.
Sellest päevast alates muutus Luku haiglapäevade rutiin. Basti sai tema ustavaks sõbraks. Nad veetsid koos aega: mängisid lihtsaid mänge, harjutasid käske või lihtsalt istusid kallistades nagu vanad head sõbrad.
Lukas rääkis Bastile oma kodust, sellest, kuidas ta Archit igatseb, ja jagas isegi oma hirme. „Mulle tundub, et ta saab kõigest aru,“ ütles ta kord emale.
Aga Basti tegi midagi enamat kui lihtsalt lõbustas poissi. Oma kohalolekuga andis ta Lukasele rahu ja enesekindlust. Poiss hakkas rohkem naeratama, leidis jõudu uute asjadega tegelemiseks.
Arstid märkasid, et tema meeleolu paranes ja koos sellega edenes ka ravi. „Tal tekkis motivatsioon võidelda,“ ütles arst kord Luku emale.
Basti ei olnud ainult sõber Lukasele, vaid ka inspiratsiooniallikas. Poiss otsustas isegi, et kui ta koju tagasi jõuab, hakkab ta Archit treenima, et temagi saaks teisi inimesi aidata nagu Basti.
Kui ravi lõppes, hüvasti jättes kallistas Lukas Bastit kõvasti. „Aitäh, et sa minuga olid,“ ütles ta, ja kuigi tal oli lahkumine kurb, tundis ta, et kõik saab korda. Anna lubas, et nad kohtuvad kindlasti uuesti, kui ta täiesti terveks saab.
Koju naastes ei saanud Lukas naeratamist lõpetada. Ta teadis, et ees ootavad veel väljakutsed, kuid tema südames jääb alati koht Bastile – koerale, kes muutis tema haiglapäevad õnnelikeks hetkeks.
