Kui viisin isa maalt linna, sain aru, kui väga ma kardan teda kaotada
Kui ma taas kord isa juurde maale jõudsin, ei suutnud ma emotsioone tagasi hoida. Tema elu seal, mahajäetud majade ja vanade inimestega, kes veedavad oma viimaseid eluaastaid, tundus mulle uskumatult üksildane.
Pärast ema surma jäi ta täiesti üksi. Töökohustuste tõttu linnas ei saanud ma teda sageli külastada, kuid jätkasin rahalist toetamist, et tal oleks kõik vajalik ja ta saaks osta ravimeid.
Isa aga keeldus neid järjekindlalt võtmast, väites, et saab ise hakkama. Kui nägin, kui nõrk ja kurb ta oli, valutas mu süda.
Mõistsin, et ma ei saa teda enam üksinda jätta sellesse tühja majja, mis polnud enam kodune. Otsus tuli hetkega – viin ta enda juurde linna, kus saan iga päev tema eest hoolitseda.
Mu abikaasa ei olnud vastu, ja me hakkasime koos isa väheseid asju kokku pakkima. Mulle tundus, et isa oli isegi rõõmus, nähes, kuidas ma tema asju kotti panen. Ta võttis kaasa vaid kõige vajalikumad asjad ja muidugi oma kõige kallima vara – ema kingitud pildiraami.
Linna korteris käitus isa väga vaikselt. Tundus, et ta üritas olla nähtamatu, et mitte kellelegi tüliks olla. Mul oli temast väga kahju. Mäletasin teda noorena – nii tugev ja enesekindel.
Isa tundus alati võitmatu, inimene, kes suudab iga raskusega hakkama saada. Aga nüüd liigub ta vaevu mööda korterit, jalad värisevad ja nägemine on nii halvenenud, et tal on vahel raske mind äragi tunda. Sageli söödatan teda lusikaga, nagu ta mind lapsepõlves.
Mida rohkem ma nägin, kuidas ta nõrgeneb, seda suuremaks kasvas minu hirm. Isa meenutas üha sagedamini ema ja rääkis, et varsti näeb teda jälle. Selliseid jutte oli raske kuulata.
Ma ei tahtnud mõeldagi, et ühel päeval ei pruugi teda enam olla. Hakkasin hindama iga koos veedetud hetke, sest keegi ei tea, kui palju aega meile veel antud on. Püüan teda ümbritseda hoolivuse ja armastusega, et ta tunneks end vajalikuna ja armastatuna.
Võib-olla on see ainus asi, mida ma praegu tema heaks teha saan, kui aeg libiseb nagu liiv sõrmede vahelt läbi.
