Kui vanamees kukkus otse poe keskel, ei tulnud keegi lähedale. Kõik tegid näo, justkui poleks midagi näinud. Kuid minut hiljem juhtus midagi, mis vapustas kõiki pealtnägijaid

Üheksakümneaastane vanaisa astus aeglaselt poodi, toetudes vanale puupulgale. Iga samm oli vaevaline — jalad värisesid, selg valutas, hingamine läks raskeks. Aga tuli osta toidukaupa. Ta oli harjunud kõike ise tegema, kuigi vanus ja üksindus muutusid aina raskemaks.

Ta kõndis riiulite vahel, uurides hoolikalt hinnasilte. Mütsi alt paistsid hõbedased juuksed.
Ta võttis kätte leivapätsi, vaatas hinda, ohkas ja pani tagasi. Siis võttis paki võid, keerutas käes ringi — ja pani vaikselt oma kohale tagasi.
— Kuidas kõik on kallinenud… — pobises ta.
Veel mõne asja ta pani tagasi, mõistes, et raha ei pruugi jätkuda isegi hädavajalikuks.

Poes oli lärmakas — vestlused, kiirustamine, telefonid. Keegi ei märganud vanameest, kes vaevu püsti seisis. Ta jõudis peaaegu vahekäigu lõpuni, kui äkitselt komistas. Terav valu läbis tema jala ja ta kukkus külmale põrandale.

— Ai… valus… — ohkis vanaisa, püüdes üles tõusta, kuid jalad ei kuulanud sõna.

Mõned inimesed vaatasid tagasi — ja pöörasid pilgu kõrvale.
Naine jätkas jogurtite valimist, mees kassa juures tegi näo, et midagi pole juhtunud.
Vanamees proovis uuesti tõusta — ja kukkus taas.

Ümberringi valitses ükskõiksus. Huuled värisesid, silmad täitusid pisaratega. Ta sirutas käe, justkui abi paludes, kuid keegi ei lähenenud. Üks noormees isegi tõmbas välja telefoni ja hakkas filmima — talle tundus see naljakas.

Jõuetusest hakkas vanaisa väljapääsu poole roomama. Ühe käega hoidis kepist, teisega toetus külmale plaadile. Poes valitses kummaline vaikus — kuulda oli vaid tema raske hingamine ja summutatud oiged.

Ta roomas aeglaselt, piinarikkalt, kuid ta ei peatunud.
Kõik seisid kõrval, kuid ei aidanud. Nende pilkude taga oli kaastunne, kuid mitte ükski tegu.

Ja äkki jooksis tema juurde väike poiss — umbes viieaastane. Käes hoidis ta mänguautot.
Laskus põlvili ja küsis vaikselt:
— Vanaisa, kas sulle on valus? Kus su lapsed on?

Vanamees vaatas talle otsa ja tema näole ilmus nõrk, kuid soe naeratus.
Poiss sirutas käe, püüdes aidata tal tõusta.

Seda nägi poisi isa — ta tormas appi, tõstis vanamehe püsti, istutas pingile ja kutsus kohe kiirabi.
Kuni ootasid, hoidis poiss vanaisa kätt ja sosistas:
— Ära karda, kõik saab korda. 

Kui kiirabi tuli ja ta ära viis, valitses poes täielik vaikus.
Inimesed, kes hetk tagasi seisid ükskõikselt, ei suutnud teineteisele silma vaadata.

Sellel päeval näitas ainult üks väike poiss, mis on tõeline inimlik tegu.
Ta ei kõndinud mööda.
Ei kartnud.
Ei kahelnud.
Sellel hetkel oli ta ainuke, kel tõeliselt oli südant.