Kui tõin ema maalt linna, sain aru, kui väga ma kardan teda kaotada

Kui ma jälle läksin ema maale külastama, ei suutnud ma peatada mind üle ujutavaid emotsioone.
Tema elu seal, vanade ja mahajäetud majade keskel, koos üksildaste naabritega, kes veedavad oma elu viimaseid aastaid, tundus mulle ääretult kurb ja üksildane.

Pärast isa surma jäi ta täiesti üksi. Linnas töötamise tõttu ei saanud ma teda pikka aega külastada, kuigi hoolitsesin alati selle eest, et tal midagi puudu ei oleks — saatsin raha toidu ja ravimite jaoks.

Aga ema, nagu alati visa, keeldus neid tarvitamast, öeldes, et saab ise hakkama. Kui nägin, kui kõhnaks ja nõrgaks ta oli jäänud ning kuidas ta silmades oli kadunud varasem sära, pigistas valu mu südant.

Sel hetkel mõistsin: ma ei saa teda jätta üksi sellesse külma majja, mis ammu oli kaotanud oma hubasuse. Otsus tuli hetkega — viin ta linna, kus saan iga päev tema eest hoolitseda.

Ta ei olnud vastu. Koos hakkasime tema tagasihoidlikke asju pakkima. Mulle tundus, et ema isegi rõõmustas, kui nägi mind tema asju kohvrisse panemas. Ta võttis kaasa ainult hädavajaliku ja oma kalleima vara — isa kingitud pildiraami.

Minu linnakorteris käitus ema väga vaikselt, justkui püüdes mitte kellelegi tüli teha. Mul oli temast kohutavalt kahju. Mäletasin teda nooruses — tugeva, elava ja alati enesekindlana.

Nüüd kõndis ta aeglaselt, värisevate jalgadega, ja nägemine oli nii halvenenud, et vahel oli tal raske mind ära tunda. Sageli toitsin teda lusikaga, nii nagu tema mind kunagi lapsepõlves toitis.

Mida rohkem ma nägin, kuidas ta nõrgeneb, seda suuremaks kasvas mu hirm. Ta meenutas üha sagedamini isa, öeldes, et näeb teda peagi jälle. Seda kuulata oli valus üle kõige.

Ma ei tahtnud isegi mõelda, et ühel päeval võib teda enam mitte olla. Hakkasin hindama iga hetke, mis meil koos oli, sest keegi ei tea, kui palju aega meil veel jäänud on. Püüan teda ümbritseda armastuse ja hoolitsusega, et ta tunneks end vajaliku ja armastatuna.

Võib-olla ongi see ainus, mida saan tema heaks praegu teha, kui aeg libiseb sõrmede vahelt nagu liiv.

Kui sul on eakas ema, ära oota “õiget hetke”. Helista talle, külasta teda, kallista juba täna. Sest saabub päev, mil mõistad, et kõige väärtuslikumad ei olnud kingitused ega sõnad, vaid need kordumatud hetked, mil olite koos. Ja need hetked, mu kallis, ei tule enam tagasi.❤️