Kui täiskasvanud lapsed panevad sind tundma end ebaõnnestunud lapsevanemana — meenuta endale neid 8 asja

Lapsevanemana olen ma end korduvalt tabanud mõttelt, et ma ei tee piisavalt. On olnud hetki, mil ma olen ärritunud, tööle hiljaks jäänud, selle asemel et lastega mängida, või teinud otsuseid, mille üle ma hiljem kahetsesin. Kuid eriti valus on, kui lapsed ise hakkavad sulle neid vigu meelde tuletama. Vahel — otse sõnadega. Vahel — läbi külma vaikuse ja eemaletõmbumise.

Sõnum on alati sama: «Sa vedasid meid alt».

Kuid kas see on tegelikult nii?

Kui sa loed neid ridu, tähendab see, et sa hoolid. See tähendab, et sa oled pingutanud. Ja võib-olla on sul praegu vaja endale lihtsalt neid 8 asja meelde tuletada.

1. Sa tegid kõik, mis suutsid, teades seda, mida sa siis teadsid.

On ütlus: «Sa ei tea seda, mida sa ei tea».
Kui sa mõtled öösiti oma varasematele vigadele ja meenutad, et oleksid võinud tegutseda teisiti — peatu. Siis olid su teadmised, võimalused ja jõud teistsugused. Me hindame end sageli tänaste silmadega, unustades, et maailm ja lapsevanemate nõuanded on kõvasti muutunud.

Kunagi ütlesid «eksperdid», et imikud peaksid magama kõhuli — nüüd ütlevad nad vastupidi. Varem soovitati mitte lapsi sülle võtta, et «neid mitte ära hellitada» — nüüd õpetatakse, et füüsiline lähedus on eluliselt vajalik. Meie vanemad kasvatasid meid sageli karistusega, pidades seda normiks.

Sa tegid otsuseid, nagu oskasid, püüdes ellu jääda töö, väsimuse, raha puuduse ja oma enda traumade vahel. See kurnatud lapsevanem minevikust väärib mitte etteheiteid, vaid kaasaelamist.

2. Nende süüdistused — see on tihti viis valuga toime tulla.

Kui täiskasvanud lapsed panevad kõik oma probleemid vanemate süüks, ei tähenda see alati süüd — vahel on see viis vältida valu ja sisemist tööd. Palju lihtsam on öelda: «See on kõik sinu pärast», kui küsida endalt: «Mida ma saan nüüd teha?»

See ei tähenda, et nende tunded poleks olulised. Lapsepõlvetraumad on reaalsed. Kuid süüdistustesse kinni jäädes väldib inimene tihti kasvamist. Nii on lihtsam — mitte midagi endas muuta.

Mõnikord need, kes kõige valjemini süüdistavad, ei oska lihtsalt enda puuduseid vastu võtta.

3. Iga põlvkond hindab eelnevat.

Sa ilmselt ka ütlesid kunagi: «Ma ei tee kunagi nii nagu ema!»
Nüüd ütlevad seda sinu lapsed — ja kunagi ütlevad nende lapsed neile sama. See on loomulik protsess. Nii kujuneb isiksus.

Iga põlvkond arvab, et parandab eelneva põlvkonna vigu. Ja see, mis praegu tundub süüdistusena, muutub ajaga mõistmiseks. Kui sinu lapsed saavad ise vanemateks, paistab neile palju sellest, mida nad sulle ette heitsid, hoopis teistsugusena.

4. Lapsevanemate vead õpetavad sageli vastupidavust.

Mittepäris täiuslik lapsepõlv — see ei ole karistus. See võib õpetada palju.
Kui sa töötasid hilja — laps õppis olema iseseisev.
Kui peres oli rahaliselt raske — ta mõistis töö väärtust ja oskust piirangutega toime tulla.
Kui nägi, kuidas sa kukkusid ja tõusid — ta mõistis, et elu ei purune pärast ebaõnnestumisi.

Põhiline pole see, mida sa valesti tegid, vaid see, kuidas sa siis käitusid — kas armastasid, toetasid, kas palusid vabandust.

5. Teie suhted praegu on olulisemad kui teie tollased vead.

Paljud lapsevanemad takerduvad süütundesse ja, vaadates tagasi, jätavad tähelepanuta võimaluse luua lähedust praegu.
Möödunut ei muuda. Kuid saab alustada teisiti — täna.

Mõnikord piisab lihtsalt valu tunnistamisest, õigustamata ennast.
Öelda: «Ma mõistan, et sul oli raske, ja mul on kahju».
Ja kui laps tuleb uuesti vanade haavade juurde tagasi, saab rahulikult vastata: «Ma olen seda juba tunnistanud, ärme ela minevikus».

Päris lähedus tekib tihti mitte pikkadest vestlustest, vaid lihtsatest, regulaarsetest žestidest — kõnedest, tähelepanust, huvist.

6. Nende probleemid — ei ole alati sinu kasvatuse tagajärg.

Kaks last võivad kasvada samas peres ja saada täiesti erinevateks inimesteks. Üks — enesekindlaks ja edukaks, teine — eksinuks ja vihaseks kogu maailma peale. See ei tähenda, et sa üht «õigesti» kasvatasid ja teist — mitte.

On asju, mis ei sõltu lapsevanemast: temperament, psüühika, traumad, isegi lapse koht perekonnas. Üks laps võib olla tundlik, teine — mässaja. Ja see pole vanemate süü.

Jah, sa mõjutasid neid. Aga nüüd on nad täiskasvanud — ja vastutavad oma elu eest ise.

7. Neil oli vaja mitte täiuslikku, vaid elusat vanemat.

Sotsiaalmeedia on loonud «täiuslike vanemate» kuvandi, kuid tegelikult ei vaja lapsed täiuslikke, vaid tõelisi.
Kui sa läksid endast välja ja siis vabandasid — näitasid sa, et võib teha vigu ja siis neid parandada.
Kui nutsid lahutuse ajal — õpetasid sa, et tundeid pole häbi näidata.
Kui ei teadnud, mida teha — näitasid sa, et täiskasvanud õpivad ka.

Lapsed, kes näevad elusaid, mitte täiuslikke vanemaid, kasvavad sageli üles vastupidavateks ja enda vastu heaks.

8. Armastus on alati olulisem kui täiuslik kasvatus.

Uuringud näitavad: kõige olulisem pole kasvatuse stiil, vaid armastuse ja olulisuse tunne, mida laps saab.
Võib olla range või leebe, nõudlik või leebe — kui laps teadis, et teda armastatakse, on sellest küll.

Armastus ei taga murevaba elu, kuid annab sisemise toe.
See aitab üle elada kõik — isegi need vead, mille pärast sa end senini hukka mõistad.

💭 Mõnikord oleme iseenda vastu liiga karmid.
Jah, sa ei olnud täiuslik lapsevanem. Kuid täiuslikke vanemaid pole olemas.
Kui sa pingutasid, kui sa armastasid, kui sa oma lastele parimat soovisid — siis oled teinud põhilise.

❤️ Armastus — see on see, mis jääb, kui kõik muu ununeb.