Kui sain teada, kes emalt kõik varud ära võttis, pidin otsustavalt tegutsema

Minu ema on juba 77-aastane. Ta elab üksi, sest isa suri mitu aastat tagasi. Ainult mina hoolitsen tema eest, sest minu noorem vend on täielik pettumus.

Nagu ka tema naine. Nad ei hooli emast üldse ja võtavad temalt ainult viimase. Isegi pärast isa surma ei muutunud nende käitumises midagi. Matused korraldasin mina – Toomas ei andnud sentigi.

Viimasel ajal on ema terviseprobleemid ägenenud ja ta ei saa ise isegi leiba osta. Pean iga paari päeva tagant tema juurde tulema ja toiduvarusid tooma. Ostan alati kõik kahele perele, et ema hästi toituks.

Sügise alguses ostsin köögivilju kottidega, sest hiljem on poes kõik kolm korda kallim. Osa kartuleid, peete, porgandeid ja sibulaid viisin emale.

Mõni päev hiljem tulin uuesti ja varud olid kadunud. Alles oli jäänud vaid mõned kartulid – ainult supiks piisab. Küsisin temalt:

– Ema, kus on kõik köögiviljad? Ta pööras pilgu kõrvale ja vastas:

– Tütar, ära pahanda, aga ma otsustasin Toomasele anda. Ta käis siin mõni päev tagasi ja ütles, et neil on rahaga väga kitsas – istuvad näljasena ja riieteta.

Ma olin närvidega juba keemispunktis, aga püüdsin end vaos hoida. Kõige huvitavam oli see, et sotsiaalmeedia fotode järgi ei paista venna pere üldse vaesena. Alles eelmisel nädalal käisid nad mägedes. Mina ei suuda oma lapsigi suvilasse viia. Hingasin sügavalt sisse, rahunesin ja küsisin emalt:

– Ema, kas nad võtavad sinult pidevalt toitu?

– Ei, ainult vahel. Sa oleksid pidanud nägema, kui kõhnaks Toomas on jäänud. Kuidas ma oleksin saanud talle ära öelda?

– Kas sa ei mõtle, et ta petab sind? Toomas on kõhnemaks jäänud, sest ta käib jõusaalis. Kas ma peaksin ütlema, kui palju maksab kuukaart? Näitama fotosid, kus nad puhkavad? Ja veel iga nädalavahetus käivad restoranis. Mina ei saa endale sellist asja lubada.

– Tütar, ära räägi rumalusi! – Rumalusi? Hea küll, ma paljastan tema tegeliku olemuse. Järgmisel päeval läksin venna juurde. Vaevalt olin uksest sisse astunud, kui tundsin köögiviljade lõhna – tähendab, need olid juba kasutusel. Venna naine tegi näo, et ei pannud mind tähelegi. Küsisin talt:

– Kust te köögiviljad saite?

– Ämm andis meile, – vastas Toomase naine naeratades. – Andis? Kas sul ei ole häbi? Ema ei suuda endale isegi leiba osta, aga teie võtate temalt viimase. Ma kulutasin kogu oma palga, et tal oleks talveks varusid. Tõin need kotid ise kohale, aga teie lihtsalt võtsite need? Kas ma pean teid ka veel ülal pidama?

– Viige kõik kohe emale tagasi! – lisasin, kui nägin venda ukse juures. – Ma ei kavatse midagi viia!

– Hea küll, ma ei ole uhke, võtan kõik ise tagasi! Terve köögiviljakoti tassimine oli raske, kuid mul polnud muud valikut. Vend ja tema naine lihtsalt jälgisid mind vaikides.

– Kas tagastada ka hautis? – naeris Toomase naine.

– Muidugi, teed emale vähemalt ühe hea teo! – vastasin ma.

– Aga seal on meie liha.

– Võid liha välja võtta, kui ei taha ämmale pakkuda.

Trepi ees helistasin oma mehele, et ta mind peale võtaks. Sõitsime koos ema juurde ja istusime õhtust sööma. Muide, venna naise valmistatud hautis oli maitsev – enda jaoks nad valmistavad hästi. Olin rõõmus, et saavutasin õiglust.

Võib-olla mõni mõistab mind hukka, aga ma ei saanud teisiti käituda. Ma ei taha, et ema kannataks venna sobimatu käitumise tõttu. Kahju, et ta ei suutnud isegi vanaduspõlves emale head sõna öelda.

Aga mida teie teeksite? Võib-olla oleks pidanud lihtsalt veel köögivilju ostma?