Kui olin 15-aastane, jättis isa meid koos emaga maha. Ma arvasin, et olen sellest ammu üle saanud… kuni nägin teda poe juures

Kui olin viisteist, lahkus isa noorema naise juurde. Sellest ei piisanud — ta võttis kõik meie säästud ja lõpetas maja eest maksmise. Meie ema ja mina jäime sõna otseses mõttes ilma mitte millegita. Ma mäletan seda ööd: ema istus köögis, käed värisesid, ja mina seisin ukseavas, tundes esimest korda elus vihkamist. Tõelist. Karmilt. Siis vandusin endale, et ühel päeval saab ta kõik tagasi. Ükskõik kui palju aega läheb, kuid see juhtub.

Aastad möödusid, elu jätkus oma rada. Õpingud, töö, suhted, igapäevaelu. Tundus, et ma ei mõtle enam sellele nii eredalt. Kuid sees elas ikkagi see viieteistaastase tüdruku lubadus, kes seisis paljajalu peaaegu tühjas korteris ja vaatas, kuidas ema kogus dokumente kohtusse minekuks. Õiglus pidi ta tabama, ja ma uskusin, et ühel päeval see hetk tuleb.

Ja ühel päeval, täiesti tavalisel tööpäeval, tulin ma töölt tagasi. Tee müra, inimesed kiirustavad, kotid, reklaamid, kõik on tuttav. Ja äkki nägin ma teda. Ma ei saanud kohe aru, et see on tema. Ta seisis supermarket ukse juures, küürus, vananenud, nagu poleks tal kuuskümmend, vaid sada aastat. Juuksed hõredad ja hallid, põsed sisse vajunud, riided odavad. Ta hoidis kotti ja luges münte — kaua, hoolikalt, justkui sellest peotäiest peenrahast sõltuks, kas ta saab leiba osta või mitte.

Seisin jäigana. Kõik mu sees keeras üle, süda hüppas kurku. See polnud see enesekindel mees, kes kunagi jättis meid rahata. See oli inimene, kelle elu oli tambitud teerulliga. Ta ei tõstnud pilku, ei märganud mind. Ma läksin edasi, kuid mõne sammu pärast pöördusin tagasi. Ta seisis endiselt, õlgadega vajuvas, ja vaatas jälle peopesa märke.

Hiljem sain tuttavalt teada: see noor naine jättis ta ammu maha. Äri läks pankrotti, võlad, haigused, üksindus. Ta üürib väikest tuba ja teenib juhuslike töödega. Pole mingit edu, pole mingit “uut elu”, mille nimel ta vana hävitas. Õiglus, näib, leidis ta ise üles.

Ja jah, esimene mõte oli: siin see on. Täpselt see kättemaks, mille küljes ma kogu oma teismeliseeast kinni hoidsin. Aga kohe pärast seda tuli teine mõte — aga mis nüüd? Kas peaksin talle lähenema ja ütlema kõik, mis aastaid sees kogunes? Küsima: kas mäletad, kuidas jätsid meid emaga pennitagi? Või hoopis — lahkuma, mõeldes, et elu on teda juba palju kangemini karistanud, kui suudaksid mu sõnad?

Seisin seal, kõnniteel, ja ei suutnud valikut teha. Minus võitlesid kaks minu versiooni: tüdruk, kes vajas õiglust, ja täiskasvanud naine, kellele järsku muutus võõrasse murtud ellu vaatamine hirmutavaks. Ma pöördusin ringi ja kõndisin minema. Kuid sellest ajast saadik piinab mind üks mõte: kas ma näitasin üles tugevust või nõrkust?

Aga mida teie arvate — kas oleks pidanud lähenema?