Kui nägin, et abikaasa pani oma telefonile parooli, läksin ma meeleheitlikule sammule
Meil, Tomil ja minul, polnud kunagi kombeks oma telefone üksteise eest peita. See polnud midagi teadlikult välja mõeldut usalduse näitamiseks – see lihtsalt oli nii loomulik. Mina võisin tema telefoni võtta, et autos muusikat kuulata. Tema minu oma, et emale vastata, kui mul käed täis olid. Kõik oli lihtne, ilma pingeteta.
Kuid ühel päeval võtsin tema telefoni – ja nägin lukustuskuva. Parooliga. Neli numbrit. Lukuikoon. Ja miski minu sees nagu klõpsatas.
– Muutsid sa seadistusi? – küsisin. – Miks on nüüd parool?
Ta kehitas õlgu:
– Tööasjus. Meilt paluti kõik krüpteerida, klientide turvalisus.
Kõlas loogiliselt. Aga hääl kõlas kuidagi teisiti. Liiga igapäevaselt. Liiga ühtlaselt. Ja mina, isegi aru saamata miks, hakkasin märkama pisiasju. Ta hakkas telefoni tihedamini ka vannituppa kaasa võtma. Teavitused enam ekraanil ei ilmunud. Õhtuti vastas ta sõnumitele vaikselt, kerge naeratusega.
Üritasin seda ignoreerida. Rahustasin end: „Sa pole ju selline. Sa pole armukade. Sa usaldad.“ Aga rahutus ei andnud järele.
Ja ühel ööl tegin ma midagi, mida ma iseendalt poleks oodanud. Vaatasin, kuidas ta parooli sisestas. Tegin näo, et magan, ja siis võtsin telefoni. Süda tagus kurgus.
Ma ei otsinud truudusetust. Otsisin kinnitust, et kõik on korras. Et ma muretsen asjata. Et võin rahulikult hingata.
Aga sõnumite seas oli kirjavahetus ühe naisega. Mitte intiimne. Kuid liiga isiklik. Armsad pöördumised. Jagatud saladused. Küsimused: „Millal jälle kohtume?“ – ja vastused: „Ainult mitte kodus. Seal on keeruline.“
Ma ei hakanud rohkem lugema. Panin telefoni tagasi. Ja heitsin pikali. Lamasin hommikuni. Ei nutnud. Kuulasin ainult, kuidas ta minu kõrval hingab. Ja tundsin, kuidas meie vahele kerkib esimest korda vaikne sein.
Hommikul ütlesin talle, et ma tean kõike. Ilma skandaalideta. Ta ei eitanud. Ütles, et „midagi ei olnud“. Et need olid „ainult sõnad“. Et ta oli segaduses. Et tal hakkas kitsas, aga ta ei tahtnud lahkuda.
Rääkisime kaua. Siis vaikisime veel kauem. Oleme praegu koos. Kuid enam ei ole kõik nagu varem. Ma andestasin – osaliselt. Ta on muutunud avatumaks. Kuid usaldus pole plaastritükk. See ei püsi ainult sõnadel. Seda kas on, või sa veel püüad seda killukestest üles ehitada.
See parool muutus minu jaoks sümboliks. Mitte reetmise. Vaid hetke, mil mu sees esimest korda midagi sulgus.
