Kui mulle teatati, et minu poeg ajas oma naise ja lapsed kodust välja, tormasin kohe sinna, püüdes aru saada, mis juhtus. Kuid kui lõpuks kohale jõudsin, avanes mu ees hoopis teistsugune pilt, mis muutis kõike

Ma olen alati olnud hooliv ema, kes pidevalt muretses oma ainukese poja Kristjani pärast. Ta oli minu jaoks kõik, eriti pärast seda, kui kaotasin oma mehe kümme aastat tagasi.

Kristjan abiellus, lõi oma pere ja hakkas eraldi elama. Ja kuigi see oleks pidanud mind rahustama, tundsin, et midagi on valesti, et mu minia tõi tema ellu pingeid, millega ta ise hakkama ei saanud.

Kõik muutus sellel saatuslikul päeval. See oli tavaline laupäev, kui ma läksin poodi ja jätsin telefoni koju. Tagasi tulles nägin mitmeid vastamata kõnesid sugulastelt.

Nende sõnad kõlasid nagu välk selgest taevast: „Kristjan ajas hilisõhtul oma naise ja lapsed kodust välja. Räägitakse, et tal on teine naine.“

Kas tõesti minu Kristjan, nii hea ja armastav inimene, võis midagi sellist teha? See oli ju sama poeg, kes jumaldas oma peret, kuidas ta sai hävitada kõik, mille ta ise oli üles ehitanud? Ma ei suutnud seda uskuda ja tormasin kohe tema juurde.

Kui ma korterisse jõudsin, avanes minu ees hoopis teistsugune pilt. Korter oli korratu, poeg istus mornilt ja kurnatult, justkui oma varjuna. Ma ei tundnud teda ära.

Tema pilk oli tühi ja tundus, et ta on murdumise äärel.

Siis tõstis ta silmad minu poole ja ulatas vaikselt mingi paberi. See oli isadustest. Minu poeg, värisedes, selgitas, et noorem tütar, keda ta oli pidanud oma lihaseks lapseks, ei olnud tegelikult tema oma.

See oli hoop, mis purustas tema südame tükkideks. Kõik muutus silmapilkselt ja ta ei teadnud, kuidas edasi elada.

Selgus, et tema naine ei lahkunud kodust mitte niisama – ta mõtles välja loo ja rääkis kõigile, et Kristjan oli teda petnud. Kuid tegelikkus oli palju hullem: naine ise oli talle truudust murdnud ja saanud lapse teise mehega.

Kristjan ei ajanud teda välja, ta oli liiga murtud, et selliseid otsuseid teha. Tema maailm oli kokku varisenud ja ta ei teadnud, mida edasi teha. Kuid sugulased olid kiired oma järeldustes.

Nad süüdistasid Kristjani, süüdistasid mind, öeldes, et ma olevat testi võltsinud, et nende perekond hävitada. Kõik see kõlab nii absurdselt, et seda on raske mõista.

Ja nüüd ma ei tea, mida teha. Mu süda rebib end tükkideks poja valu ja sugulaste viha vahel. Kuid armastava emana tean ma üht – pean aitama tal selle õuduse üle elada. Pean olema tema kõrval, isegi kui kogu maailm on meie vastu.