Kui mu naine pärandas korteri, lahkus ta kohe minu juurest. Arvasin, et tema ellu on ilmunud teine mees ja otsustasin salaja tütrele helistada, et kõik välja selgitada

Naise onu suri ootamatult. Minu jaoks oli ta peaaegu võõras inimene, tema jaoks aga – mingi kauge sugulane lapsepõlvest. Kui teatati, et ta jättis talle päranduseks korteri, olin isegi rõõmus. Mõtlesin: noh, lõpuks veab, müüme selle maha, katame ära laenu, ja hingame kergemini.

Aga tema ütles, et ei taha müüa. Tahab proovida seal elada, remonti teha, «üksi olla, kauguses». Naersin selle peale. Milline «üksi»!? Me oleme ju pere.

Ja kuu aja pärast pakkis ta lihtsalt asjad. Ilma karjumise, hüsteeria või süüdistusteta, et «sa oled kõiges süüdi». Rahulikult, nagu valmistuks tööle minema.
-Kõik on otsustatud. Vabandust. Ma lahkun.
Ja ta läks. Koos tütrega.

Arvasin siis, et tal on keegi uus. Kuidas teisiti!? Mees, korter, uus elu. Peas kees: kes, kui kaua, miks ma seda ei märganud?

Esimestel nädalatel elasin nagu udus. Töö – kodu – voodi. Jõuad koju ja seal on vaikus. Keegi ei sahista, ei porise ega pane veekeetjat käima. Varem ärritas see, et ta pidevalt midagi ütles, midagi palus, solvus. Ja nüüd vaikus. Ja sellest vaikusest valutas kõrvades.

Nägin tütart harva. Kord tunnid, kord ringid, kord «ema on väsinud». Ühel päeval ma ei suutnud enam, ootasin, kuni ta poodi tuli, ja läksin talle nagu juhuslikult vastu. Naine kõndis ees, tütar kõrval. Peaaegu jäin seisma. Naine… oli teine. Juuksed sätitud, silmad mitte nii väsinud, need hallid kotid silmade all olid kadunud. Ja naeratab. Lihtsalt kõnnib ja naeratab. Polnud seda ammu näinud.

Süda tõmbus kokku. Arvasin ju, et tal on raske, et tunneb puudust, kahetseb, et lahkus. Aga ta nägi välja, nagu oleks vastupidi, esimest korda hingama hakanud.

Käisin paar päeva nõutu. Siis ei talunud enam ja helistasin tütrele, kui see minu juures oli.
-Ütle ausalt, kas emal on keegi?
Ta vaikis hetkeks, siis ohkas.
-Ei, isa. Ema ei ole kedagi teist.

Ja tead, mul läks esmalt kergemaks. Justkui sai kivi südamelt. Mõtlesin: noh, tänan jumalat, et ta ei reetnud, ei petnud. Aga tütar lisas veel.
-Ta lihtsalt lõpuks elab nii, nagu ise tahab.

Ma ei saanud aru.
-Kuidas nii?
-Noh… tal on seal vaikne. Ta ütleb, et esimest korda elus ei pea ta kellelegi midagi. Kellelegi. Tahab – sööb õhtusöögi jogurtiga. Tahab – ei pese täna põrandaid. Keegi ei tule ja ei ütle, et «maja on nagu sigala». Keegi ei küsi, miks oli eilne borš maitsvam. Ta naerab, isa. Kas saad aru? Ta on lihtsalt rahulik.

Ja see lõi mind nagu malakaga. Sest kõik meie vestlused kerkisid kohe pinnale. Minu igavene:
-Miks sa nii väsinud oled, istu juba, puhka, muidu pole vaadata midagi.
Minu:
-Mis makaronid need on jälle, kas raske on normaalset sööki teha?
Minu:
-Noh, kõigil on kuidagi võimalik olla naised ja emad, aga sina ainult vingud.

Selgus, et ta ei lahkunud mitte lihtsalt minu juurest. Ta lahkus sinna, kus teda ei hinnata ainult valmistatud õhtusöögi ja põranda puhtuse järgi. Kus pole igavest «sa pead».

Tütar ütles veel:
-Ema ütles, et sa ei kuulanud teda, kui tal oli halb. Sa ainult solvusid, et ta ei naeratanud.

Istusin siis köögis maha ja sain aru, et otsisin kogu aeg vastast. Arvasin, et keegi röövis ta minult. Aga selgus, et kaotasin vaikusele oma enda korteris, tassitäis teed selja taga karjudes ja õigusele magama minna, ilma et keegi ütleks, kui «igavesti rahulolematu» oled.

Ja siin ma nüüd istun, üksi meie «perekondlikus» korteris. Kõik on oma kohtadel, nagu mulle meeldib. Aga peret siin enam pole. Ta ei valinud teist meest. Ta valis ennast.

Ja nüüd ma mõtlen ja tahan sinult ausalt küsida: kuidas sa arvad, kas kaotasin mina pere või elas tema nii palju aastaid teistsugust elu ja lahkus lihtsalt lõpuks sealt, kus teda juba ammu ei armastatud, ja kasutasid ainult ära, et ta kõrval oli?