Kui meie koju saabus minu 17-aastane õetütar, ei osanud ma arvatagi, et ta võiks mu abikaasas sellist huvi äratada

Mu abikaasa on neljakümnene, mina olen kolmekümne viiene ja meil pole lapsi. Ühel korral palus mu nõbu, et tema tütar võiks mõnda aega meie juures elada. Ma ei saanud keelduda.

Õetütar ei olnud meile võõras – lapsepõlves viibis ta sageli meie juures ja me käisime isegi koos mere ääres puhkamas. Toona oli ta veel väike tüdruk, kuid aeg möödub ja nüüd seisab minu ees juba täiskasvanud tüdruk – peaaegu pruut.

Läksime õetütart jaama vastu võtma. Kui teda nägin – armas, korralik, veidi häbelik tüdruk, kena figuur – tundsin soojust ja rõõmu. Aga vaatasin oma meest – ja ei tundnud teda ära.

Ta muutus otse mu silme all. Kuigi olime kokku leppinud, et läheme kohe koju ja järgmisel päeval teeme linnaekskursiooni, muutusid tema plaanid äkitselt. Ta nõudis, et läheksime kohe jalutama.

Nii algas nende kummaline sõprus. Mu mees ja õetütar leidsid väga kiiresti ühise keele: vestlused, vaidlused, arutelud, ja nad pühendasid teineteisele liiga palju tähelepanu.

Võib-olla poleks selles midagi imelikku, sest mu mees on ülikoolis filoloogia õppejõud ja ta on alati armastanud keerukaid teemasid. Kuid järk-järgult hakkasid nad koos linna peal käima, kohvikutes istuma – mõnikord ilma minuta. Ja just siis tundsin esimest korda ärevust. Mulle tundus, et mees vaatab õetütart teistmoodi, mitte nagu sugulast. Ja see hakkas mind vaevama.

Ühel päeval töölt koju tulles leidsin nad meie voodist. Nad lamasid koos, ühe teki all, ja naersid valjult mingi komöödia peale. Olin jahmunud. Püüdsin mitte välja näidata, mida tundsin, kuigi sisemuses kõik kees.

Valmistasin õhtusöögi ja tegin näo, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid see vaatepilt ei andnud mulle rahu. Võib-olla mulle lihtsalt näis? Võib-olla vaatab mees teda nagu last ja ma eksin? Kuid kuidas on võimalik mitte märgata, kuidas tema silmad õetütre saabumisega sõna otseses mõttes särama lõid?

Nüüd seisan valiku ees: saata õetütar ära, enne kui on hilja, või vaikida edasi, tehes näo, et kõik on korras? Sisimas saan aru, et kui jätan kõik nii, nagu see on, lõpeb see halvasti.

Vähemalt minu jaoks. Sest mis sugulussuhted need küll on, kui täiskasvanud mees ja 17-aastane tüdruk magavad ühes voodis? Nad käivad koos kohvikutes ja ma peaksin selle peale silma kinni pigistama?

Ilmselt on parem õetütar võimalikult kiiresti ära saata, enne kui veel kõike peatada saab. Sest mis siis saab, kui mu mees ei suuda toime tulla talle langevate tunnete ja hormoonidega? Kes teab, kuhu see kõik viib…